Maris Lauri analüüs: Arengufondi probleemid saavad alguse riigikogust

Arengufondi probleemid saavad alguse riigikogust, kes pole käitunud omanikuna, tõden Maris Lauri Arengufondi analüüsis.

„Ei olnud just loogiline paigutada üks ettevõtluse toetamisviisidest – riiklikud riskiinvesteeringud – riigikogu alluvusse, kui teised toetusmeetmed on täitevvõimu juhtida. Samuti pole riigikogu fondi tegevuse vastu erilist huvi osutanud,” nimetab Lauri ühe potentsiaalse algpõhjuse, millest asjad fondiga viltu vedama hakkasid.

Riigikogu pole käitunud omanikuna ehk kuigi riigikogu poolt on Arengufondi nõukogus kaks saadikut, on riigikogu üldisemalt Arengufondi tegevusse väga vähe sekkunud, tõdeb Lauri analüüsis.

Riigikogu ei ole kordagi kasutanud Arengufondi kompetentsi seirete või analüüside koostamiseks.

Lauri hinnangul on Arengufondi 9-liikmeline nõukogu väikese organisatsiooni (alla 30 töötaja) jaoks liialt suur.

„Nõukogu moodustamise aluste tõttu kuuluvad sinna mitmed suure töökoormusega inimesed, kellel ei pruugi alati olla piisavalt aega süvenemaks Arengufondi aeg-ajalt väga spetsiifilistesse teemadesse. Puuduvad ka kirjalikult väljendatud omaniku (st riigikogu) ootused, mis võiksid nõukogu liikmeid nende töös abistada. On avaldatud arvamust, et aeg-ajalt on nõukogu lähenenud oma tegevusele mõnevõrra pealiskaudselt või formaalselt,“ kirjutab Lauri.

Analüüsi kokkuvõttes tõdeb Lauri, et Arengufondis on tegeletud ja tegeletakse ka praegu väga oluliste asjade ja teemadega, mis on Eesti riigi jaoks olulised. Küsimust tekitab aga see, kas need tegevused ei peaks paiknema riigiaparaadi mõnes teises osas ning kas Arengufondi töö on ikka korraldatud parimal võimalikul viisil. Kindlasti tuleks Arengufondi tuleviku puhul arvestada ka üldisemat riigi efektiivse ja tulemusliku toimimise konteksti.