Maris Lauri: majanduskriis tuleb. Alati
Majanduskriis tuleb. Alati. Sest majandus toimib tsükliliselt: on paremad ajad, millele järgnevad kehvemad, et siis jälle paremad tulla saaksid. Selline võnkumine on paratamatu ja hädavajalik. Kui majanduskriis tähendab üldiselt majanduslangust ehk negatiivset majanduskasvu, siis reaalsuses võib otsese languse asemel eksisteerida ka väga niru kasvuga periood, mis samuti suudab oma majandust tervendavat eesmärki täita, kirjutab Maris Lauri (Reformierakond) oma blogis.
Tulles lähemale, siis lisaks sellele, et Eesti majanduses on olnud kaks langusperioodi – 1998/99 ja 2008-2010 algus – on meil olnud vähemalt üks niru kasvu periood 2015. aasta lõpus ja 2016. aasta alguses. Lisaks võib vaielda selle üle, mis toimus 2013. aastal. Selliste kehvade aegade põhjuseid võib olla mitmeid. Tavaliselt ongi nii, et kokku satuvad mitmed kehvad arengud, mis siis kas vastastikuses toimes võimenduvad tekitades üldise või olulise languskeerise. Teine – ja üpris levinud võimalus, eriti väikeste avatud majanduste puhul – on see, et üks, tihti väline sündmus käivitab ahela, mida hapras seisus majandus ei suuda kuidagi absorbeerida.
1998/99. aasta kriisi Eestis põhjustas Venemaa finantskriis, mis tabas valusalt sinna eksportivaid Eesti ettevõtteid. Kuna idasuunalises ekspordis domineerisid toidukaubad, millele läänepoolsel turul ostjaid polnud (ja ega selle nimel polnud ju eriti pingutatudki), siis oligi väga valus põllumajandusel ja toiduainetetööstusel. Järgnev kriis oli tegelikult kahe kriisi kombinatsioon: algas see laenudest toidetud ehitusbuumi kokkuvarisemisega, millele 2008.aasta lõpus järgnes globaalne finantskriis, mis ei jätnud juba enam midagi puutumata. Eelmainitud kaks kehva kasvuperioodi olid põhjustatud eelkõige odava alltöövõtu ekspordi konkurentsivõime ammendumisest, maailmaturu hindadest ja ELi abirahade tsüklilisest vähenemisest. Niisiis võib kehvade aegade põhjuseid olla mitmeid – liites Eesti näidetele teiste riikide omad, saame veelgi värvikama ja laiema paleti.
Eesti järgmine majanduskriis – või ehk piirdub see vaid olulise kasvu aeglustumisega? – ei tule tõenäoliselt neil põhjustel, mida me oleme juba kogenud. Siiski võivad mõned tuttavad elemendid selles oma olulist rolli mängida. Ilmselt oma võimete piiril või ka seda juba ületanult kasvavas ehitussektoris tuleb tagasilöök, mida võimendab ELi vahendite lähenev vähenemine. Ekspordisektori üldisem nõrkus – seda väljendab väga tagasihoidlik kasv – on teada.
Uus kriis tuleb siiski loomult teistsugune: Eesti majandus jookseb kinni tööturul toimuva tõttu. Seda pundart aga pole lihtne lahti sõlmida. Üks asi on see, et sisulised lahendused on suures osas pika vinnaga, ebamugavad, kulukad, aga kõige hullem väga paljude inimeste jaoks – nõuavad oma harjumuste ja mõtlemisviisi muutust. Teine asi on see, et tegeletakse pinnavirvendustega ja asenduspõhjendustega. Neid tundub olevat lihtsam lahendada – teeme seda ja ongi kõik korras. Ei ole: kui nad isegi selle pinnavirvenduse tasandavad (aga tihti mitte), loovad nad suurema virvenduse või laine kuskil mujal või hiljem. Lihtsam on ka öelda, et see on teiste asi või teiste põhjustatud ning me ei saa midagi teha. Aga ma pole kindel, kas on ikka kõige otstarbekam oma ajuollust kulutada ettekäänete otsimiseks ja endale mugavama olemise tagamises, seda enam, et viimane jääb lühiajaliseks.
Praegu domineeriva tootmisstruktuuriga pole lihtsalt võimalik Eestil enam kasvada. Odavtootmise aeg on ammu läbi ja kuigi Eesti majandus on liikunud pidevalt kallima ja tootlikuma majanduse suunas, oleme jõudnud nüüdseks punkti, kus tuleb paratamatult teha kvalitatiivsed muudatused. Need puudutava nii töötajaid kui ka tootmist, majandust laiemalt. See ei ole asi, mille eest vastutab üksnes riik või töötajad või ettevõtjad, see on ühine asi.
Lühiajalises perspektiivis tuleb teha kõik, et inimesed, kes tahavad ja suudavad töötada, seda teeksid. See tähendab nii töövõimereformi lõpule viimist kui ka senini sobiva töö leidmisega hädasolevate 50-60-aastastega tegelemist, eriti kui tegemist on naiste või eesti keelt kehvalt valdavate inimestega. See tähendab suuremate võimaluste loomist, et inimesed saaksid töötada osaajaga, ajutiselt või ka kodus – ehk siis töö paindlikkuse suurendamist. Ikka selleks, et võimaluste piires kaasata töövõimelisi ja -huvilisi pensionäre, lastega kodusolijaid või puuetega inimeste hooldajaid. Sel kõigel ei ole mitte üksnes makromajanduslikult positiivne tööjõu pakkumist suurendav mõju, vaid sel viisil saab ka nende inimeste materiaalset heaolu ja meeleolu parandada ning viimane teatavasti mõjub hästi ka tervisele.
Väga oluline on see, et oleks neid töökohti, kus inimesi rakendada. Odavtööga edasi minna ei saa, Eesti majandus ei saa enam põhineda ettevõtmistel, mis on tööjõumahukad. Kõige kallim asi, mida inimene tööturul müüa saab, on tema teadmised. Kui me tahame, et Eesti oleks jõukas, siis peab meie majandus oluliselt muutuma ja peab senisest kordades enam kasutama seda parimat osa, mis inimeses on – halle ajurakkusid. Automatiseerime, mehhaniseerime, digitaliseerime, korraldame asjalikult ümber need rutiinsed tööd, mille eest ei raatsita palka maksta ja mida inimesed tegelikult eriti meelsasti ei tee. Toodame kaupu ja pakume välismaale neid teenuseid, mis meile rohkem tulu toovad ja milles me oleme tublid ja tugevad. Võib kõlada lihtsalt, aga see on kõige keerulisem koht. On vaja ideid, teadmisi, oskusi, rahalisi ressursse ja lõpuks ka sobivaid inimesi.
Ettevõtlusel on siin kõige olulisem roll, sest seal langetakse otsused, mida ja kuidas toota ning kus oma kaupu-teenuseid müüa. Ettevõtjate ja edasipüüdlikkuse halvustamine, mis vasakpoolse valitsuse ajal on muutunud peaaegu et igapäevaseks, ei aita mitte üks raas kaasa Eesti tulevikule. Vaja on hoopiski tuge, võib-olla mitte alati materiaalselt, et teadusmõte jõuaks toodetesse, et leitaks uued ja paremad kontaktid välisturgudel ja et suudetaks seal olla edukad. On vaja kogu ühiskonna positiivset kaasaelamist meie ettevõtete edulugudele.
Alati jäävad alles tööd, mida saavad teha üksnes inimesed. Me teame, et nii mitmedki neist – alates hooldusest – vajavad tulevikus tõenäoliselt rohkem töötajaid. Kuid me saame needki tööd teha ratsionaalsemaks ja mugavamaks, veelgi enam, me saa need inimesed, kes praegu teevad rutiinset ja vähetasuvat tööd, ümber õpetada. Jah, masinaga suhtlemiselt inimesega suhtlemisele üleminek ei pruugi olla kerge, kuid see on asi, mis on paratamatu ja millega tuleb meil tegeleda.
Võti on paljus hariduses: teadmistes ja oskustes, mis meil on, mida me omandame ja kasutame. Eesti kool on tugev aga seda saab teha paremaks. Me peame kõik õppima, kogu aeg. Elukestev õpe ei ole sõnakõlks, vaid hädavajalik ja loomulik osa tänapäeva ja tuleviku elust.
Me võime rääkida klaaslaest, mulle tundub, et klaaslagi meil juba kaela kõveraks väänanud ja hakkab küüru selga pressima. Küüraka sirgeks saamine võib teatavasti olla lootusetu ettevõtmine – püüaks siis enne kui kael täiesti kõveraks kasvab seda klaaslage kergitada. Koos ja arukalt.
