Krooni tuleku ajal olin ma Tartu Ülikoolis magistrantuuris. Loomulikult sai kaasaelatud ja arutatud isekeskis ettevalmistuse üle. Eriti seetõttu, et olin ju majandusteaduskonnas.

Minu jaoks praktiline üleminek kroonile algas sellest, et kõik seni kätte saamata stipi-, palga- ja lepingurahad maksti järsku välja. Need oli kolme-nelja kuu rahad ja päris suur summa tuli kokku. Viimaseks rublade eest tehtuks ostuks oli kilekoti täis erinevaid troopilisi puuvilju – banaanid, apelsinid ja muu – varem ei raatsinud väheste rublade eest osta. Igapäevane toit ja üür olid olulisemad.

Rublade kroonideks vahetamine ei olnud minu jaoks väga lihtne ettevõtmine. Nimelt puudus mul sissekirjutus, mis tähendas, et mul ei olnud ühtegi kohta, kus oma rublad kroonideks vahetada. Sõitsin maale ja sugulaste ning naabrite abiga, said ka minu rublad kroonideks vahetatud. Nimelt vahetati ju ka kõikide laste kohta 150 krooni ja lapsi tuli mitme pere peale palju. Nii nagu paljud pered, sai vist esimeste kroonide eest leiba ostetud. Kindlasti oli päev pidulik, justkui püha.

Raha üheks olulisemaks tunnuseks on usaldusväärsus. Kui inimesed ei pea paberit või mingit muud asja rahaks, siis ta seda ka ei ole. Eestlaste jaoks oli krooni juba enne tulekut usaldusväärne ja see oli põhjuseks, miks kroon väga edukaks osutus. Hiljem, vaadates teisi rahareforme, siis tihtipeale oligi probleem selles, et kasutajad ehk siis inimesed ei uskunud alati päris lõpuni, et tegemist on rahaga. Ma mäletan, et veel paar aastat hiljemgi küsiti, et milline on krooni mustaturu kurss ja ei tahetud uskuda, et sellist asja ei ole. Kõigis teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides oli, mõnes küll väga lühikest aega, aga Eestis sellist asja ei olnud. Kindlus, et 8 krooni vastu saab ühe saksa marga oli väga tugev. Eesti elanike usk oma rahasse kaitses krooni ka siis kui spekuleeriti krooni devalveerimise üle.