Eestis on tööandjad rääkinud juba paar aastakümmet sellest, et ka meil võiks sotsiaalmaks jaotuda tööandjate ja töövõtjate vahel, 2013. aastal peeti isegi ametiühingutega läbirääkimisi ning tõsiseid vastuväiteid ametiühingutel polnud. Oluline nõue ja arusaamine oli see, et sellise muudatuse puhul peab töötajale kätte jääv ehk netopalk jääma endiseks. Täiesti mõistlik nõudmine, mille vastu tõenäoliselt keegi ei vaidle. Ka värske tööandjate manifest paneb ette „jagada sotsiaalmaksu tasumine töötaja ja tööandja vahel selliselt, et töötaja netotasu ei väheneks.“

Täpsemalt on räägitud sellest, et vähemalt ravikindlustusmaks peaks olema töövõtja maks ehk siis praegusest standardsest 13+20/16 protsendist (20% neil, kel II sammast pole, 16% neil, kel on) võiks ravikindlustuse 13% liikuda töövõtja omaks ning olla arvestatav sarnaselt tulumaksuga. Ehk siis maksu peaks kinni tööandja, kuid brutopalk oleks suurem ja töötaja saaks endise summa kätte.

Tegelikult võiks ka sotsiaalmaksu pensioniks minev osa liikuda töötaja brutopalga sisse. Kõik need muudatuse kokku viiksid selleni, et brutopalk ehk siis töölepingus olev palk kasvaks. Seejärel arvestaks tööandja sellelt palgalt sotsiaalmaksu ravi- ja pensionikindlustuseks ning seejärel võttes arvesse maksuvabamiinimumi peaks kinni ka tulumaksu (mida ta teeb ka praegu). Töötajale jääb kätte sama summa, mis praeguse süsteemiga.

Võib küsida, milleks selline muudatus – olenemata sellest, kas tegu oleks kogu või osalise sotsiaalmaksu ümbertõstmisega töötaja kohustuseks? Tundub ju, et tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega. Kui ei tervishoidu ega pensioniteks raha juurde ei tule ning töötajate netopalk jääb samaks ja tööandjate palgakulu samuti, siis milleks selline muudatus?

Põhjus on eelkõige suhtumise ja arusaamise muutmises, mis pisut pikemas perspektiivis toob sotsiaalsüsteemi ka tulu juurde. Praegu ei tea suur osa töötajatest, kui palju tööandja nende eest makse maksab. Tulumaksu suurust tajutakse, kasvõi sel hetkel, kui esitatakse iga-aastaselt oma eelmise aasta tuludeklaratsioon. Sotsiaalmaksu puhul selline tunnetus puudub, kuid tööandjate makstav summa on tulumaksust suurem.

Ettevõtjad teavad aga väga hästi, et ligikaudu sama suur summa, mis jääb palgalisele kätte, läheb riigile maksudeks. Kui ka töötajad sellest aru saaksid, siis ehk oldaks nõudlikum riigi pensioni ja tervishoiule tehtavate kulutuste suhtes, aga tajutaks ka vastutust (nt hoida tervist) ja makstaks makse paremini. Väheneksid ümbrikupalgad ja mustalt töötamine. Mis tähendab, et ühelt poolt suudetaks suurendada maksutulusid – seda ausama maksumaksmise tõttu – ja teiselt poolt nõutaks, et kulutused oleksid hästi läbimõeldud ja põhjendatud.

Järjest enam räägitakse sellest, et töötamises toimuvad muutused. Nii levivad väga mitmesugused uudsed töötamise vormid (nt platvormtöö), töötamiseks kasutatakse korraga või vaheldumisi erinevaid viise (mõni töö FIEna, siis midagi OÜ alt, midagi tavalise töölepinguga). Samuti on töötamine muutunud paindlikumaks ning levivad lühi- ja osaajaline töötamine. Alles räägiti sellest, et suurel hulgal inimestel puudub tervisekindlustus ja on koguni 48 erandit, kellele ravikindlustus laieneb. Tulumaksusarnane ravikindlustusmaksu põhimõte võimaldaks lihtsamalt lahendada mitmedki erijuhtumid ning töötada välja lihtsamad ja õiglasemad võimalused ravikindlustuse saamiseks paljudel isikutel, kes praegu on ravikindlustamata või kelle ravikindlustus pole püsiv, sest nad kasutavad eelkirjeldatud paindlike ja uusi töötamisviise. Konkreetseid lahendusvariante on mitmeid – nt mingi kindel igakuine kindlustusmakse ja siis deklaratsioonipõhine tasaarveldus, mis võtab arvesse erinevaid tululiike – ja nende üle tuleb arutleda.

Sotsiaalmaksude muutmine tööandja maksust töövõtja maksuks oleks vägagi mõistlik, kuid mõned asjaolud võivad tunduda paljudele inimestele hirmutavad ja seega tekitavad ka vastuseisu. Seega vajab see idee põhjalikumat selgitamist ja paljudes nüanssides läbitöötamist. Millised on hirmud?

Esiteks kindlasti see, et paljud kardavad, et sellise muutusega võidakse neid petta ja nende kätte saadav tulu väheneb. Siin ei aita muu kui üldine tööandjate ja töötajate kokkulepe, väga põhjalik teavitustöö, riiklik kontroll ja pettuste puhul kiire ja karm karistus. Arvestades, et tööandjad on sellise muudatuse poolt, hindan ma petturite hulka siiski tagasihoidlikuks, aga kindlasti mõni püüab.

Teiseks võib segadust tekitada see, et üleminek tähendaks praeguste selgete maksumäärade – 13% ravikindlustuseks, 20% või 16% pensioni I sambasse ning 20% tulumaksu – asendumist vähemalt kahe komakohaga numbritega. Ehk siis sotsiaalmaksu 13% asemel oleks 9,77% ja 20% asemel 15,04%, kuid tulumaksumäär jääks endiseks.

Kui me tahame ümmargusemaid maksumäärade numbreid, siis tuleks arutada, kas ja kuidas maksustamist muuta. Näiteks, kas ravikindlustuse 9,77% asemel võiks olla 9%, 9,5% või 10% ning kas see tähendab rohkem raha riigieelarvest juurde (9% ja 9,5% puhul), mingite teenuste väljaarvamist ravikindlustuse alt (nt haigushüvitiste maksmist töötuskindlustusmakse arvelt) või riigipoolse rahastamise vähendamist (10% puhul). Praeguste pensionäride riiklike pensionite maksmiseks ei piisa praegugi kogutavast sotsiaalmaksust ja seetõttu kasutatakse teisi maksutulusid – järsku võiks siis seda maksuprotsenti vähendada ja suurendada teistest allikatest eraldist. Loomulikult tuleb arutada ka töötukindlustuse sisu ja selle maksumäärade üle.

Ja lõpuks võib ju ka arutada, et järsku piisaks ühest maksumäärast, mis sisaldaks nii ravikindlustust, pensionikindlustust kui ka praegust tulumaksu, just nagu on praegu Taanis. See ongi olukord, kus sotsiaalmaksu ei ole, kuid tulumaks on praegusest kõrgem (tõenäoliselt kuskil 40% kandis). Ehk olukord, mille üle arutles Kaja Kallas oma intervjuus Toomas Sildamiga.

Mina olen seda meelt alati olnud ja olen sellest ka kirjutanud, et sotsiaalmaks võiks olla töövõtja maks, aga ma mõistan hirme ja keerukusi, mis selle sisseviimine tooks. Teema vajab arutelu, mitte lihtsalt kõrvale viskamist.

Just teema keerukuse ja avaliku arutelu vajalikkuse tõttu ei ole sotsiaalmaksu jagamine töötajate ja töövõtjate vahel Reformierakonna valimisplatvormis. Aga me olime oma aruteludes seda meelt, et asja üle tuleb arutleda. Kui kellelgi on kirge ja tahtmist ning ausust ja julgust arutleda – mitte lihtsalt lahmida -, siis hakakem pihta. Seda enam, et nii mitmedki analüüsid ja uuringud on valmis või tegemisel, mis otseselt või kaudselt sellise arutelu ja muudatuste vajalikkusele osutavad.