Josing ütles, et kinnisvaraturul on väga oluline vaadata ja analüüsida erinevaid tarbijagruppe. Seda võiks teha lausa riiklikul tasemel. Analüüsima peaks inimeste vaateid ja hoiakuid ning seda, mida nad turult saada soovivad. Kus on turutõkked? Mida on tulevikus vaja arendada?

„Me ei vaata ka teisi riike. Soomlased näiteks liiguvad põldudelt linnadesse tagasi. Ei taheta enam sõita nii palju. Lapsed on juba suureks kasvanud ja nüüd inimesed elavad kahekesi suures majas põllul. Kas Eestis see ka juhtub? Tõenäoliselt," ütles Josing.

Ühistransport osa suurest süsteemist

Josing lisas ka, et teda ajab alati närvi, kui räägitakse eraldiseisvalt ühistranspordist. See on osa suurest süsteemist, kus on haridusasutused ja töökohad. Lisaks teed, tänavad ja muu inimest liikuvuses oluline.

„Mina ostsin auto, kui ma Nõmmel mitu korda olin tänaval libedaga kukkunud," tõi ta näiteks ja ütles, et meil oleks Eestis rohkem talupoja tarkust vaja. Ühistranspordi kasutamine sõltub väga paljudest detailidest, mis on vaja enne paika saada. "Meil öeldi Nõmme, et meil kõnniteid ei ole. Meil on hajaasustus," nentis Josing.

Taksojuhid said kurjaks

Marje Josing meenutas konverentsil ka ühte tema jaoks jubedat lugu. Aasta oli 2006 ja ta rääkis ühel kinnisvaraüritusel. Inimesi oli tohutult, pooled tõenäoliselt „taksojuhid", kes toona väga suures mahus kinnisvarasse investeerisid. Josing nägi juba siis turu ülekuumenemisest ja ka rääkis sellest. Samal ajal rääkisid teised, kas ostja soovib esikus näha kappe jne. Josing rõhutas endiselt, et jahtumine saab olema kiire.

„Ma olin nagu paha vanaema, kes rikkus laste peo. Mind vaadati väga kurja näoga. Tundub, et kinnisvaras tihti joostaksegi peaga vastu seina ja siis alles vaadatakse, mis juhtub. Järgmine kriis ei tule samasugune, aga see tuleb kindlasti," hoiatas Josing.