Suur valge tsaariaegne maja tundub tühjavõitu, kuid parklas seisev turismibuss mõjub optimistlikult. Käsmu küla vaieldamatus tõmbenumbris, Käsmu meremuuseumis, tervitab Ärilehte napisõnaliselt kodumuuseumi peremees Aarne Vaik. Hallipäisel baretiga härral on kiire. Pajal podisev supipott ja hunnik ühekordseks kasutamiseks mõeldud taldrikuid räägivad iseenda eest: kuuldused detsembrist kui turismimagnetite talveune ajast on ilmselge liialdus. ?Koolilapsed peaksid kohe-kohe metsast tagasi jõudma,? poetab mees, ise hiigelsuure konservipurgi sisu keevasse vette segades. Pärast mõningast vaikust muutub Vaik jutukamaks. Selgitab, et jõulukuul külastavad tema mereteemalist majamuuseumi koolilaste rühmad, kuid ürituste korraldamise vastu tunnevad huvi ka avaliku ja erasektori organisatsioonid. Eri programmid, ainulaadne toimimispõhimõte ja lisategevuse võimalused tekitavad elevust nii noortes kui ka vanades.

Südametunnistuse äri

Üks, mis peamine: kasina sissetuleku või vähese külastatavuse kohta ei kuule 300 aastat Kihnus elanud perekonna järeltulijalt vähimatki nurinat. Olenemata kevadest, suvest või talvest, on muuseumis annetuskast, kuhu iga külastaja vastavalt südametunnistusele raha võib jätta. ?Teenin rohkem, kui julgeksin näiteks pileti eest küsida,? võtab härra vabatahtlikkusel põhineva tasusüsteemi lühidalt kokku. Oma kodumuuseumi külastajate üle Vaik arvestust ei pea, kuid arvab, et suurusjärk võiks olla 20 000 inimese kanti.

?Kuulge, teie tulite Tallinna poolt, ega te giidi ei näinud?? muutub Vaik korraga uurivaks. Selgub, et koolilastele mõeldud programmis lööb kaasa teisigi Käsmu elanikke.

Rahvariietesse mähkunud, sõbraliku olemisega Ülle Sinimäe on majamuuseumi eeskojas maalimiseks mõeldud päkapikud lahti pakkinud. Vahtra turismitalu perenaine Ülle teatab pisukese uhkuse ja rõõmutundega, et rajas oma kodu keldrisse hiljuti väikese töökoja, kus ise vasest anumaid ja kujukesi valmistab. ?Käsmus ei toimu ju talvel midagi. Oodatakse surma,? viskab keskeas lustakas naisterahvas võllanalja. Käsitöö toovat suve lähemale. Sinimäe räägib elavalt, kuidas soojad ilmad sadakonna püsielaniku elu suveajal ööst päevaks muudavad, kui elu käima läheb. Füüsilisest isikust ettevõtjana teab külalistemajaga toimetav naine seda omast käest. Poolesaja tuhande kroonise aastateenistusega naine on rahul.

Üldiselt on Käsmus kodumajutuse pakkujaid teisigi ja väiksele kohale omaselt valitseb tugev õlatunne. Näiteks peole ja pillerkaarele orienteeritud seltskondi kohalikud avasüli vastu ei võta. Pigem soovitavad mõnda teist asulat, sest Käsmu rahulik õhkkond kui küla kaubamärk peab säilima. Vaikse atmosfääri lööb aga sassi trepilt kostev jütside jalamüdin. Kaks inglise setterit tormavad tulijatele sabade lehvides rõõmuga vastu. Turism, vaatamisväärsused ja lahke pererahvas, koduloomadest rääkimata, on Käsmu edu võti.

Põhja-Eesti talvised teed viivad meid edasi Palmse Mehaanikakotta. Palmse mõisa vahetus läheduses hakkab tuttuus, halli ja kollasega kombineeritud tootmishoone hästi silma. Kahe mehe, poeg Anti ja isa Aadu Puusepa poolt, rahareformi ajal asutatud ettevõttest on meeste endigi üllatuseks saanud kohalik suurim aastaringne tööandja. ?Tõsi ka? Kolmkümmend üks, kas tõesti nii palju?!? jääb juhataja Anti Puusepp telefonitoru hargile asetades mõtlikuks, kui raamatupidaja talle palgal olevate hingede arvu meelde tuletab. Õigupoolest annab üle kolmekümnele inimesele tööd kaks Anti Puusepaga seotud ettevõtet, millest suurem ja vanem maimuke, Palmse Mehaanikakoda, teeb metsaveohaagiseid ja tõstukeid ning noorem, Palms Metal, traktori haagiseid. Firmadel läheb hästi. Kasvupotentsiaali on piisavalt ning päris oma kaubamärk Palms on tuntud tegija nii mõnelgi välisturul.

Üllatus number kaks tabab meest siis, kui usin raamatupidaja ajakirjaniku küsimuse peale tehase töötajate viimase kvartali keskmise palga välja arvutab. 17 300-kroonine brutopalk seletab päris kenasti, miks ümberkaudsed inimesed koja tööpakkumiste peale kõrvu liigutavad. ?Ei taha, et Virumaa mehed sügise saabudes rändlindude kombel mööda maailma laiali lendaks,? õigustab Anti Puusepp keskmist palganumbrit.

Kirev mõisaelu

Viisakate palganumbrite kohta sama entusiastlikku kommentaari teistest ümberkaudsetest ettevõtetest ega mõisakompleksidest kuulda ei õnnestu. ?Palgad sõltuvad sissetulekutest,? selgitab tasustamispoliitika tagamaid RMK-le kuuluva Sagadi mõisa juhataja Krista Keedus. Lisaks mõisahoonele hotelli, hosteli ja restoraniga opereeriv Sagadi mõisaosa annab sõltuvalt hooajast püsivalt tööd vaid neljale inimesele. Majutus- ja toitlustusteenuse tulundusüksused peavad end ise ära majandama. Krista Keedus on end mugavalt antiiksesse samettooli sättinud ja räägib, et käesoleval aastal on Sagadis majutusteenust ostnud umbes 3600 inimest.

Reis jätkub Vihulas. Erinevalt Palmse või Sagadi mõisast töötab Vihula mõis akstiaseltsina. Mõisamajandusega kursis olev tegevjuht Maarja Veskila tervitab külalisi stiilipuhtalt ehitatud kompleksi restoranis. ?Kõigepealt otsustas põhiaktsionär tulu teenivad üksused korda teha,? selgitab Veskila. Jutt veereb edasi. Selgub, et 64 aktsionärist panustab rahaliselt õige enamusosalusega (84%) soomlane Mikko Laaksonen, kes võtab mõisakompleksi renoveerimist samahästi kui heategevuslikku eluprojekti. Üks lagunev mõis Eestimaal jälle vähem!

Väljas pimeneb. Looduse ilule ja edenevale majanduselule vaatamata on aeg pealinna tagasi suunduda. Süda rahul, et Põhja-Eesti majandus pole talveajal kaugeltki mitte unne suikunud.1

Käsmu muuseum ainulaadne

?? Lisaks sellele, et Käsmu isemajandusre?iimil töötav meremuuseum kõrvalise abita läbi ajab, hiilgab kultuuriasutus ka eksponaatidega.

?? Näiteks on Käsmu meremuuseumis välja pandud 300 aastat vana tool, millel väidetavalt ka Karl XII olevat istunud. Tooli kohal seinal laiuvad samast ajastust Euroopa orginaalkaardid.

?? Kultuuriteadlikke inimesi paneb Aarne Vaigu majamuuseumis imestama ka esmaklassiline C. Beschsteini klaver. Teadaolevalt leidub teine selline vaid Stenbocki majas.