Pärast üle Kasari jõe kaarduvat silda algab Lihula vald, mis pindalalt Läänemaa suurim. Selle keskuseks on Lihula linn, mis kuue aasta eest ühines vallaga üheks omavalitsusüksuseks.

Elanikke aga palju ei ole ? linnas 1600, vallaga kokku kolme tuhande ringis. Nii vähe, et nõukogude ajalgi piirkonda eriti suuremaid ehitisi ei kerkinud. Võõrast autot märkavad pea kõik vastutulevad kohalikud ja heidavad sellele pika pilgu.

Lihulas ei ole elu väga halb olnud. ?Ega sellise suurusega asula võigi kunagi väga rikkaks saada,? arvab Lihula Tarbijate Ühistu juhatuse esimees Arvo Miilmets. ?Õnneks on siin alati olnud väikseid, kuid suhteliselt tugevaid firmasid, mis on andnud stabiilsuse.? Nii on piirkond jäänud puutumata monofunktsiooniga asulate muredest.

Suurimaks tööandjaks on 70 palgalisega tarbijate ühistu, kellel on vallas 20 kauplust. Miilmetsa hinnangul annab ettevõte umbes 80% piirkonna jaemüügi käibest. Suuremate kettide lähimad esindajad paiknevad Haapsalus ja Pärnus. Lihula asub üpris täpselt mõlema vahel.

Oma alal suurim

Kunagiste raudteeladude ruumides paikneb ettevõte, mis omal alal oli koguni Eesti suurim ? vaibatootja Narma. Tänavale nime ?Raudtee? andnud kitsarööpmeline terasruunarada võeti aga üles juba 1960-ndate teisel poolel.

?Eesti mastaabis oleme käsitamatult suured, Skandinaavia mõõtmes keskmised, Euroopas tibatillukesed,? ütleb Narma LV AS-i juhataja Janek Vipre ? ettevõte turustab kodumaal 3?5% oma toodangust.

Lihula kandi peamiseks turistimagnetiks on Matsalu looduskaitseala, mille keskus asub linnast kolme kilomeetri kaugusel. Turismil oleks Miilmetsa meelest siiski tublisti arenguruumi.

Eurotoetused on jalule aidanud põllumajanduse. ?Siin ringi käies enam naljalt söötis põllumaad ei leia,? rõõmustab Miilmets. Viimase viie aasta jooksul on aina rohkem tekkinud kohalikke tugevaid talunikke, tegutseb ka üks soomlaste põllumajandusettevõte. Kõik vabad maad võetakse kasutusele. Piirkonnas on mitu pillirootootjat, kelle toodang läks algul peaasjalikult Euroopasse, viimase kümne aasta jooksul jõuab aga aina enam ka Eestisse katusematerjaliks.

Tööjõupuudus ja töötus

Probleeme tekitab tööjõu leidmine. ?Otsisime ekskavaatorijuhti ja traktoristi, ühtegi kandidaati ei leidunud,? kurdab AS-i Lihula Maaparandus juhatuse esimees Loit Somp. ?Võib-olla linnapalkade vastu me ei saa, aga usun, et Lihula mõistes pakume korralikku sissetulekut.? Kuivsegusid tootva Uninaks AS-i juhataja Guido Piksari sõnul on tema firma veoautojuhid pärit Märjamaalt ja Pärnust. Lihulast polevat kedagi võtta.

Ka Miilmets tunnistab, et vabale kohale sobivat inimest leida ei ole sugugi lihtne: ?Õnneks on meil äärmiselt stabiilne töötajaskond.? Palgasurve on suur, ka Lihula TÜ-s toimub aasta algul keskmiselt 20-protsendiline palgatõus.

Kui palju siis inimesed Lihulas teenivad? Miilmetsa andmeil jääb keskmine brutokuupalk vahemikku 4000?4500 krooni. Oskustöölist tema hinnangul alla 6000-7000 krooniga paigal ei hoia. Samas on valla hingekirjas ka töötuid.

Tee ääres hääletanud meesterahvas jälle kaebab, et tööd polevat saada: ?Kes minusugust üle 60-aastast ikka tahab.? Aeg-ajalt pidi metsatöödel ja ehitustel siiski otsi leiduma. Mehest voogab uskumatut aroomi. Mitte alkohol, vaid sfääride muusika, ütleks Venedikt Jerofejev.

Piksar viitab, et selle kandi neljast suuremast keskusest (lisaks veel Haapsalu, Pärnu ja Virtsu) annab Lihula kõige vähem põhjust endast rääkida.

Järjepidevaks arenguks oleks aga vaja töökohti. Muidu jooksevad needki tublimad inimesed laiali, kes veel jäänud.

Tehas Lihulas, müük Tallinnas

?? Ehituslike kuivsegude tootja Uninaks AS-i müügikontor ja juhid asuvad Tallinnas, tehas on aga Lihulas. ?15 aasta eest tegin lolli peaga Lihulasse tehase,? ütleb ise Tallinnast pärit Unimaksi juhataja Guido Piksar. Lihulas oli nimelt saada vana betoonitehase kinnisvara. Interneti areng ja Skype on aga praeguseks loonud tingimused, et Unimaks saaks tegutseda kui üks ettevõte.

?? Piksar peab suuremateks probleemideks ettevõtluskeskkonda ja tööjõupuudust. Enamik töötajaid on ettevõtte teenistuses olnud üle kümne aasta. Kui mõni lahkub, on asendajat pea võimatu leida.

?? Siiski tegutseb Uninaks suhteliselt edukalt ja teenib väikest kasumit ? läinud aastal tekkis kahjum teise firma liitmisel ettevõttega. ?Eestis, isegi Baltikumis oleme ikkagi mingisugune tegija,? ütleb Piksar. Umbes viiendik toodangust läheb ekspordiks, peamiselt Lätti-Leetu, veidi ka Soome ja Peterburi.

Narma vaibad lähevad peamiselt Skandinaaviasse

?? ?Sellelt võllilt saavad oma vaibad prantslased, sellelt soomlased,? näitab Narma LV AS-i juhataja Janek Vipre tehases ringkäiku tehes. Valdav osa vabriku toodangust läheb Skandinaaviasse, sellest omakorda enamik Soome. Viimasel ajal aina enam ka kaugemale ? Prantsusmaale, SŠveitsi. Läti-Leedu osakaal on marginaalne. Suurele idaturule Narma ei sihi, sest tooted ei vasta slaavi maitsele ? need on loodud põhjamaistest eelistustest ja sisustustrendidest lähtuvalt.

?? Tööd annab Narma ligikaudu 60 inimesele. Neist umbes neli viiendikku töötab Lihula vabrikus, ülejäänud Narma teises allettevõttes Mustlas.

?? ?Tootmise algetapil tundsin suurt soovi panna kõigile vaipadele peale oma firma nimi,? meenutab Vipre. ?Praegu enam mitte. Pigem pean ma seda auks, et võin kliendi kaubamärgi vaibale kinnitada.? Põhiosa toodangust läheb müüki suurtes poekettides, kus need kannavad müüja kaubamärki. Toormaterjali ostmise ja tootearendusega tegeleb Narma.

?? Vaipu valmistati Lihulas ka nõukogude ajal, kuid Narma end selle ettevõtte järglaseks ei pea. ?Puutelgedega töökoda,? iseloomustab seda Vipre. Narma alustas 1992. aastal tööstuslike poolautomaatsete kudumismasinatega. Firma loomise idee sündis isiklikest kontaktidest põhjanaabritega.