Märten Ross: kas pensionitega tegelemine võib olla „vabatahtlik“?
Aga inimühiskonnale mitte. Meil võib see vabatahtlik olla vaid juhul, kui need, kes tööeaga lõpule jõuavad, laseks omalt elu võtta või kui vanaduses toimetulek ühiskonnale suva oleks. Kumbki neist pole tegeliku eluga ligilähedaltki seotud ei üksikisiku tasandil ega normaalsele ühiskonnale tervikuna.
Ehk siis küsimus, kuidas teatud vanuses ühiskonna liikmetele organiseerida õigused ühiskonna lisandväärtusest – palkadest ja kasumist – osa saada, pole vaba valiku koht. Ühel või teisel moel on see olemuslikult kohustuslik. Kusjuures kohustuslik on nii selle korraldamine üldiselt, kuid eraldi võetuna ka veel kohustus katta selle organiseerimisega kogu inimeste eluiga, mitte lihtsalt suvaline aeg pärast 60-ndat eluaastat.
Suures plaanis on nende õiguste organiseerimiseks kaks võimalust. Esimene võimalus on, et inimesed tagavad need õigused ise tulevast tulu tootvat kapitali ostes ehk säästes. Teine võimalus on, et riik oma sunnivõimuga organiseerib vajalike õiguste ümberjaotamise kas siis maksustades palgasaajaid ja kapitalitulu või säästes ise ja hiljem pensioniteks sellest tulu eraldades.
Seejuures ei pea vanaduspensioni küsimus olema korraldatud ainult otseselt pensioni nime all toimiva ülekande abil. Olemuselt sisaldab ka meie solidaarne tervishoiusüsteem tubli annuse töötajate toetust vanadele ja põhimõtteliselt võib vanaduspension võtta vähemalt osaliselt ka näiteks toimetulekutoetuse kuju. Või ega keegi käsi oma kapitalitulu ilmtingimata pensioniks nimetada, kui see eluaegseks annuiteediks kutsutuna peenem tundub.
Aga need kõik on pigem lisaelemendid. Kokkuvõttes on üks asi selge – õiguste organiseerimine selleks, et jooksvat ühiskonna tulu vanaduspensioniks ümber jagada, on kohustuslik.
See kohustus võib ollagi suurel määral iga inimese enda kanda. Vahendid osa oma tulu säästa ja mitte tarbida on kõigil kasutada ning et vanadus üllatusena ei tule, siis „las aga toimetame“. Põhimõtteliselt võibki ütelda, et seda kohustust saab kanda ka „vabatahtlikult“.
Siin on aga paar probleemi ees.
Esiteks tundub, et isegi kõige kohusetundlikemates ning võrdsema tulujaotusega ühiskondades on olemas mingi vajadus vanadusepõlves tulusid ikkagi ühtlustada. Meie praeguses pensionisüsteemis väljendub see niinimetatud pensionisamba baasosas ning ka rahvapensionis. Mõnel pool aga lisaks kogumispensionile ka riigi poolt tagatud miinimumpensionis.
Teine tõsiasi on, et kuigi me kõik teame vanaduspõlve tulemist ennustada ja tahame ka vanaks saada, siis lugematu kord on ühiskond tõestanud, et just pensionipõlveks ja selle ajalgi me säästame indiviididena liiga vähe. Keskmiselt muidugi. Põhipõhjus vist selles, et alahindame oma eluiga.
Siit siis põhjus riigi sekkumiseks ja eeltoodud õiguste tekkimise reguleerimisse vähemalt mingi riikliku kohustuslikkuse elemendi sissetoomine. See sisaldab siis mingit üldist määratlust, milline tulutase vanaduspensioniks üldiselt eraldada, milliseid põhitingimusi sellele seada (nt pensioniiga) ning ka millised mehhanismid selle kohustuse elluviimiseks rakendada (maksud ning rohkem või vähem sundsäästmine).
Siit on hea edasi astuda ka tänastesse vaidlustesse. Kas teine sammas saab üldse mitte olla kohustuslik? Riigi mõttes ju põhimõtteliselt võib. Kui (!) samal ajal nõustume, et riigi poolt organiseeritud pensionid võivad olla tulevikus suhteliselt veelgi väiksemad kui seni prognoositi. Või kui oletame, et pensioniiga võib tulevikus veel rohkem tõsta, kui seni kokku lepitud. Või kui teine sammas asendada mingi muu mehhanismiga – eelkõige siis vist mitte niiväga kauges tulevikus maksutõusuga. Ja et me siis sellega kõik nõus oleme ja tulevikus oma seisukohta ei muuda.
Kui me eeltooduga ei nõustu, ei tähenda teise samba vabatahtlikkus tegelikult inimesele mitte midagi. Või noh – tähendab eelkõige seda, et vabatahtlikku säästmist tuleb suurendada. Ehk kui teise samba arvelt „maksta tagasi kallis tarbimislaen“, siis seejärel tuleb säästmist ikkagi nii palju suurendada, et vahepeal säästmatajäänu uuesti taastada…
Pension on igal juhul kohustuslik. Ühiskonna eelistusi vähegi õigesti aimates, siis tõenäoselt ka teine sammas. Ja kui päris aus olla, siis vähemasti ka kolmas sammas. Kas siis teadlikult või mitte.
