MARTIN KALA: Prantsuse roosamanna
Kunagi olid Prantsusmaal ajad, mil majanduskasv oli kõrge ja frank kerge; inflatsioon lubas kõigil kinnisvara soetada. Siinne kultuur oli vasak- ning võim parempoolne. Prantslased arvasid, et nad on rikkad ja uskusid veelgi helgemasse tulevikku. Ka tänane päev peegeldab küllust.
Kosmeetika ja kokaiin
2004. aasta jaanuari seisuga elab Prantsusmaal ja saareriikides 61,7 miljonit inimest; kodakondsuse saab 350 inimest par jour. Ööpäevas sünnib Prantsusmaal 2086 beebit, 640 inimest ründab nende oma koduloom. 24 tunni jooksul läbivad prantsuse postikullerid 6 miljonit kilomeetrit (41 korda ümber maakera), siin toodetakse päevas 13 000 autot, imporditakse 211 780 tonni naftat ning toodetakse 1,6 miljonit tonni saasta. Sõiduvahendite hooldusele kulutatakse iga päev 4 eurot.
Keskmine prantslane tarbib päevas 1700?2000 kalorit: sööb tavaliselt 146 grammi saia, 113 grammi puuvilju, 108 grammi piimatooteid ning 39,7 cl mineraalvett. Peamiselt einetab prantslane väljas; praade müüakse sööklates päevas 11,8 miljonit ning restoranides 6,6 miljonit; kohvikutes tellitakse 3 miljonit sändvitsi ning juuakse 1,8 miljonit tassi kohvi.
Aastas käib plastilise kirurgi juures 200 000 prantslast, mis tähendab umbes 500 esteetilist operatsiooni päevas, kusjuures iga aastaga kasvab nõudlus 10%. Teadagi mõeldakse kõige rohkem ilutoodetele: kosmeetikale ning parfüümidele kulutab prantslane kuni 30 senti (4,70 krooni) päevas, mis asetab Prantsusmaa maailmas esikohale. Iga päev ostetakse 172 000 parfüümipudelit, endiselt on edetabelis Thierry Mugler?i ?Angel? (5580 pudelit päevas) ja Chanel ?N° 5? (4836).
Samas on Prantsusmaal iga-päevaseid suitsetajaid 13 miljonit, päevas müüakse 177 miljonit sigaretti, 34% nendest on light-versioonid. 7,8 miljonit inimest joovad igapäevaselt alkoholi ning ületarbimise kätte sureb Prantsusmaal päevas 100 meest ja 20 naist.
Mitterrand?i epohh
Prantslaste unistus täitus president Mitterrand?i ühtekokku 14. valitsusaasta ajal, Mitterrand tõrjus riigist välja kommunismi, kuigi oli üritanud teha sedasama pigem kapitalismiga. Mitterrand?i päevist said täisealised miinimumpalga, rahvas hakkas rohkem teenima ning endistest vaestest said ülirikkad ettevõtjad; üleöö rikastunud mehed tõsteti autahvlile ning siiani räägitakse neist nostalgiliselt kui pühakuist.
Muidugi oli ka muudatusi, mis end ei õigustanud; näiteks reformeeriti prantsuse kool, uut mudelit inspireerisid võrdõiguslikkuse põhimõtted. École unique oli üldine koolikohustus, mis võttis noortelt enne puberteediikka jõudmist õiguse ise kooli valida. Kuid pärast école unique?i oli juba hilja enda haridustee üle mõtlema hakata, ning see kiskus riigi haridustaseme alla.
Tänapäeval ostetakse Prantsusmaal 186 301 DVD-plaati päevas, selle kõrval näib umbes kümnetuhandene teatrikülastajate arv üsna kesine. L?Opéra de Paris? etendusi külastab päeviti aga keskmiselt 2030 inimest. Pigem käiakse lõbustusparkides (192 000 inimest päevas), populaarseim on EuroDisney. Ja kui raamatuid loevad prantslased keskmiselt 25 minutit päevas, siis teleri ees istutakse enam kui kolm ja pool tundi.
Aktuaalne probleemidepundar
Praegust ühiskonna arengutaset peegeldab immigrantide ja vähemuste olukord: enamik Prantsusmaa residente defineerib end grupikuuluvuse järgi. Korsika natsionalistid tuletavad meelde fašistlikke minevikupilte; esmakordselt pärast 1789. aasta revolutsiooni on linnades juudikvartalid; hiinlaste kogukond on absoluutselt muust ilmast eraldanud. (Pariisi 13. arrondisse-ment?d asustavad muide peamiselt hiinlased, kelle kohta puudub riigil korralik ülevaade). Prantsusmaal on jätkunud julgust kaitsta homoseksuaalsust, siin tunti uhkust oma nahavärvi üle. Kunagine uhkustunne on aga läbi teinud ootamatu pöörde: vähemused teadvustavad end sageli ohvritena ning rivaliseerivad end juutidega, kellele liiga tehtud. Omakorda kujundab see juudivastast hoiakut, üldist ?kõigile liiga tegemist? süvendab riigitelevisioon.
Sisserände haripunkt
Siinne 35-tunnise tööaja seadus, elanike elustiil või lihtsalt laiskus on suunanud sisserändajaid käsile võtma töövaldkondi, mida kohalikud teha ei taha. Elukvartalite toidupoekesi peavad araabia ja Põhja-Aafrika perekonnad, lihapoodides valmistavad prantslaste rahvustoitu vasikapeapraadi mehed Malist või Kamerunist. Pariisi metrootöötajad on pärit Aafrikast, koristajad ja koduabilised Antillidelt. Teatud ametid ja erialad kuuluvad Prantsusmaal eri etnilistele gruppidele, kes eksisteerivad üksteise kõrval üsna ükskõikselt ja rahulikult. Välja arvatud ehk eeslinnade kommuunid, kus äärelinna elu peegeldab vaimukalt Lähis-Ida konflikte.
Tänapäeval on religioonide kokkupõrked tihedamad kui 1990. aastate streigid. Viimase, avaliku sektori mitu kuud kestnud meeleavalduse lõpetas uus meeleavaldus, mis kandis pealkirja ?streik streigi vastu?! Kuid president Jacques Chirac põhjendab seda kui prantslastele igiomast gallia käitumisviisi: ?Kui meil on probleem, manifesteerime selle kõigepealt ja diskuteerime alles hiljem?.
Elu tugitoolis
Ikka on prantslased suurte muudatuste vastu seisnud, kui võimalik, toetatakse kõike vana. Euroga saabus stabiilsus, kuid kodudes loetakse raha siiani frankides; veel 1990. aastate lõpul puudusid linnavalitsustes arvutid, ning ametnikud jooksid ringi hiiglaslike paberkaustadega; interneti arengut takistas selle eelkäija, prantslaste väljamõeldud Minitel. Kuid isegi tehnokeskkonna arenguga pole asjaajamine muutunud, bürokraatia on lämmatav.
Hetkel valitseb Prantsusmaad uus, mobiiltelefonide, kiirrongide ning sülearvutite tormiline põlvkond, mis on andnud riigile 35-tunnise töönädala ning 60-aastase pensionipiiri; loodud on unistustepark, kus elukvaliteet on eriti kõrge. Siin elatakse odavama elu nimel ja tööl käiakse vaid mõned päevad nädalas. Teenitakse 59?117 eurot päevas.
Tänane levinud mõtteviis on mittenõustumine, näiteks euroliidu laienemisega, vastuseis Iraagi sõjale või antiameerikalikud hoiakud. See tõestab, et Chirac teab hästi, kuidas rahvuslikku suurushullustust toita.
