Maxima pitsitab hüppeliselt kasvava nõudlusega hakkama saamiseks viimsel piiril pingutavaid toidutootjaid trahviga
Toidupuuduse paanikas inimesed tühjendavad kiiresti kaupluste lette ning toidutootjad ei ole suutnud nii kiiresti tootmise mahte suurendada ning palusid kaubakettidelt mõistvat suhtumist ning trahvide mitte nõudmist. Maxima on ainus kaubakett, kes on teatanud, et nad palvele vastu ei tule.
Toidutootjatel on kaubakettidega sõlmitud lepingud, milles kirjas mõlema osapoole kohustused ning ühe punktina sätestatud, et tootja peab tagama kaubaga varustatuse täies mahus ehk letid ei tohi tootja tõttu tühjaks jääda. Sellist ostupaanikat ei osanud aga keegi ette näha ning sestap saatis toidutööstuse liit kõikidele kaubanduskettidele 13. märtsil kirja palvega, et nad praeguses olukorras võimalikke trahve ei rakendaks. „Palume mõistvat ja koostööle suunatud hoiakut, kui mõne toote tarneaeg võib kokkulepitust pikeneda või jääda täies mahus täitmata, ning lepingujärgsete trahvide mitterakendamist,“ seisab Toiduliidu juhi Sirje Potiseppa allkirjastatud kirjas kaubanduskettidele. Kaubanduskettidega on suhelnud ka tootjad ise.
Eile saatis Maxima ostuosakonna direktor Martynas Pikelis aga tootjatele vastuse, kus ütleb, et lepingupooled peavad tegutsema vastavalt allkirjastatud lepingule.
„See on praeguses olukorras ikka eriline küünilisus,“ kommenteeris olukorda üks toidutööstuse ettevõtte juht. „Keegi ei osanud nõudluse mitmekordistumist ette näha ning töötame isegi viimase piiri peal,“ lisas ta, kinnitades, et asi ei ole mitte ainult tootmises, vaid mõelda tuleb ka oma töötajate tervisele.
Toidutööstuste juhid teemat enda nime all avalikult kommenteerida eriti ei taha, sest kes see ikka suure kaubandusketiga avalikult nugade peale tahab minna, kuid kinnitavad, et asi on tõsine ning nimetavad Maxima suhtumist praeguses olukorras ebaõiglaseks.
Toidutootjad tõdevad, et leping on leping, kuid ükski tootja ei jäta ju nimelt kaupa tarnimata, st oma kaupa müümata.
Maxima kommunikatsioonijuht Regina Salmu märkis eile õhtul saadetud ettevõtte kommenataris, et jaekaubanduskettidel suur vastutus praeguses olukorras pakkuda inimestele piisavalt toiduaineid ja esmatarbekaupu. "Selleks, et me seda teha saaksime, peavad meie partnerid ja tarnijad tegema seda, milles oleme oma lepingutes kokku leppinud," kinnitas ta. "Me mõistame, et mõnede toodete osas on nõudlus kasvanud kordades, sellepärast me peame olema kindlad, et tellimused täidetakse. Nende toodete osas, mille nõudlus on kasvanud mitmeid kordi, peame tarnijatega eraldi läbirääkimisi tarnetingimuste osas," märkis Salmu.
Teised kaubandusketid ei ole trahvide sissenõudmisest ettevõtetele teada andnud.
Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski ütles, et Selver ei kavatse märtsikuus tootjatele trahve rakendada, kuid vältimaks, et keegi pahatahtlikult seda olukorda ära kasutaks, plaanitakse igat juhtumit vaadata eraldi.
Rimi kommunikatsioonijuht Katrin Bats lausus, et ka nemad on olnud paindlikud, sest koostöö on mõlemale poolele väga oluline. „Toetame tarneahela heade tavade põhimõtet ning eeldame seda ka oma partneritelt,“ märkis Bats.
Paindlikkuse on aga ka oma ohud, sest kui Maxima sanktsioonide tõttu hakkavad tootjad neid eelistama ning jätavad teised ketid vaeslapse ossa, oleks see vastutulelikkuse ära kasutamine.
„Ka tootjad peaks kaupu jagama võrdsetel alustel, mitte eelistama üht teisele. Loodame, et kõik mõistavad olukorra tõsidust ja koostöö sujub tõrgeteta,“ lausus Bats.
Kaubaketid paluvad tootjatelt konkreetsust
Kuna kauplustel on oluline, et kliendid soovitu kätte saaksid ja letid tühjaks ei jääks, ootavad nad ka tootjatelt konkreetset infot milliste tarnetega hätta jäädakse. Nimelt saadavad tootjad sageli üldisi meile, et nõudlust ei suudeta täita, aga oluline on info, millist konkreetset ja tellimust ei suudeta õigeks ajaks täita.
Toiduliidu juht Sirje Potisepp lausus, et toiduga varustamise pärast ei ole vaja muretseda, küll aga peavad tootjad praegusel pingelisel ajal olema efektiivsed ning sortimenti on vähendatud, et oleks tagatud põhitoiduainetega varustatus. See tähendab, et kui varem võis tootjal olla sortimendis paarkümmend toodet, siis nüüd võib neid olla vähem. „Kui inimene on harjunud tarbima mingit väga nišitoodet, siis tõesti ei pruugi seda praegu olla,“ lausus Potisepp.
