"Isa, me pole juba kaks nädalat taskuraha saanud," kurdab 11-aastane poiss. Tema ja ta 10-aastase õe taskuraha on viisteist krooni kuus. Tänapäeval, kui paljudele nende eakaaslastele annavad vanemad nädalas kolmsada krooni, on see väga väike summa. Selle eest ei saa endale kuigi palju lusti lubada.
"Meil pole raha," vastab pojale 33-aastane insenerist isa, kes töötab muuseumis ja saab iga kuu kätte 1600 krooni. Hiljaaegu ostetud uus tolmuimeja ajas perekonna eelarve lootusetult lõhki. Ema on 32-aastane kõrgharidusega lasteaednik, kes toob koju 1000 krooni kuus. "Sa oled kõik meie tuttavad selle vaesuse jutuga ära tüüdanud," sõitleb pereema abikaasat. Nende peret võib pidada kõigiti keskmiseks pealinnapereks, kes vaevleb toimetulekuraskustes.
Perekonnas on kolm last: 11-aastane poiss, 10-aastane tüdruk ja 5-aastane tüdruk. Lastetoetused toovad perekonna eelarvesse lisa 400 krooni kuus. Lihtne arvutus näitab, et viieliikmeline perekond peab hakkama saama 3000 krooniga kuus. Seega võib nädalas viis inimest toidule kulutada 345-400 krooni. Kuus kulub ainuüksi kodusele toidule 1500-2000 krooni. Kasvueas lapsed võivad aga lõputult süüa.
Pere saab söönuks kolmesaja krooniga
Nädala toiduraha eest ostetakse 6 liitrit piima, leiba, võid, kaerahelbeid, juurvilju, kohupiima, makarone, hapukoort, mune. Vahel ka pool kilo suitsuvorsti, pool kilo juustu, mõned konservid või mõni kilo liha. Banaanid, apelsinid, kiivid ja muud lõunamaised puuviljad on luksuskaup, millele võib nädalas kulutada loetud kroonid.
Valdavalt tehakse sisseostud turul, sest poes on kõik kallim. Värsked aedviljad on pärit oma ja vanavanemate aiast, hoidised tehakse kõik ise. Selle perekonna toiduretseptidest oleks sõjaaegsete kokaraamatute koostajatel palju õppida.
Bussipiletitele kulutab aedlinnas elav pere 160 krooni kuus. Väikelapse lasteaiatoit maksab kuus 140, vanema tütre koolitoit 170 krooni. Poiss saab koolis tasuta süüa. Ema sööb päeval lasteaias (kuus 40 krooni). Poja trenni eest tuleb tasuda 20 krooni kuus. See teeb kokku 530 krooni kuus.
Kokkuhoidlikult elades kulutab pere kuus ikkagi elementaarsetele vajadustele üle 2000 krooni. Mainigem, et lapsevanemad ei tarvita absoluutselt alkoholi ega sigarette ning joovad vähe kohvi.
Ootamatuteks kulutusteks jääb 500 krooni ringis kuus. Sellest tuleb osta laste koolitarbeid, sünnipäevakingitusi, ravimeid, lisaks ootamatud kulutused kodumasinate remondiks ja haiguskulud. Pangaarvele pole perel midagi panna.
Kino ja teater pole nende jaoks
Ema kosmeetikat, kaasaarvatud hooldusvahendeid, ei muretse, moeriietest rääkimata. Ajalehti pole pere ammu tellinud, rääkimata raamatute ja ajakirjade ostmisest. Meelelahutust pakuvad jumalateenistused ja rändpastorid, kes neid mitu korda nädalas külastavad, samuti televiisor. Kino ja teater pole nende jaoks.
Vanem tütar tahaks muusikat õppida, kuid see pole võimalik. Kuigi on leitud klaveriõpetaja, pole leitud sadat krooni, mida talle kuus maksta. Kõik kolm last joonistavad hästi, kuid kuna kunstiringid on tasulised ja joonistusvahendid kallid, on enamik nende pilte joonistatud ema vanade värvidega.
Ema õmbleb lastele ise mänguasju ja riideid, ka oskab ta kududa. Osa riideid on pärit humanitaarabikauplustest ja tuttavate lastelt, samuti jalanõud. Poest pole ammu rõivaid ostetud. õnneks oskab pereema üldse kõikvõimalikku käsitööd - ta maalib ja punub korve ning on kujundanud väga õdusa kodu.
"Ma võin kõikvõimalikest asjadest loobuda, enamiku üle neist võib vaielda, kas on vaja või ei ole - oleks ainult lootust, et midagi muutub," sõnab pereema.
Kõik ei saa äri teha
Pereema vanemad keelduvat uskumast, et noor perekond nii väikese sissetulekuga toime tuleb. Perekond ei tahagi väga vanemate abile loota, sest miks peaksid pensionärid veel neid üleval pidama hakkama. "Ma ei räägiks vaesuse teemal üldse, aga noori peresid, kus on kõrgharidusega vanemad ja kelle eelarve on täiesti miinuses, on peale meie veel palju," ütleb pereema, kes on tuntud oma rahuliku ja lepliku loomu poolest.
"Kõik ei saa ju äri teha, keegi peab muuseumis ja lasteaias ka töötama," ütleb pereisa pahaselt. Ta ei pea oma väikest sissetulekut sugugi enda süüks. Lisa pole aga kuskilt juurde tulemas. "Ma ei ütleks, et olukord on täiesti lootusetu," püüab pereema optimistlik olla. "Aga lahendust ei näe ma kuskil. See on suletud ring."
"Sa ei saa ka sel nädalal taskuraha," ütleb isa pojale. "Kas see tähendab, et me oleme vaesed?" küsib tütar. "Ei, me ei ole vaesed, meil lihtsalt pole raha," sõnab isa. Tal on õigus, nende soe kodu pole vaene, hoolimata sellest, et kitsalt tuleb läbi ajada.
PIRET TALI
