Meelis Paavel: 83% töötutest on seda “vabatahtlikult”?
Üks protsent meie palgast läheb ka järgmisel aastal töötukassale. Miks te vähemaga ei leppinud?
Mängisime läbi mitu võimalikku halba stsenaariumi ehk mis juhtub siis, kui töötus märkimisväärselt kasvab. Juba olnud asjadest võtsime ette 1998. aasta majanduskriisi ja tollase tööpuuduse, vaatasime Euroopa seda laadi kogemusi. Otsustasime, et töötukassa peaks oma reserviga tulema majanduskriisi aastatel välja vähemalt kolme aasta jooksul, ilma et siis maksumäära tõstetaks.
Tööandjatele tähendab sama maksumäär endiselt 0,5 protsenti töötaja kohta. Mida tööandjad asjast arvasid?
Tööandjate seisukoht oli, et maksumäär oleks pikemat aega stabiilne, püsiv suurus. Et pole vaja ühel aastal tõsta ja teisel aastal langetada. Argumendiks on see, et kui me järgmisel aastal jätkame endise maksumääraga ja samas vähendame teenuste mahtu, siis on täiesti põhjendatud maksumäära alandamine. Ja selleks ajaks kogunenud reserv tagab alandatud maksumäära pikemaajalise püsimise. Tuletagem meelde, et meil on ju vaid pool seadusega lubatud maksumäärast.
##Kuidas see palju arutelu tekitanud rahaülejääk töötukassale tekkis?
Kui me tegime mullu prognoose, näitasid need tõepoolest, et laekumised katavad väljamaksed. Kuid nendel põhjustel, mida me ei osanud ette näha, muudeti aasta lõpus kindlustusesaajate ringi. Tänu sellele on meil nüüd reserv suurem, kui me prognoosida oskasime. Aga ega rahapakid kuskil nurgas seisa, vara on paigutatud eri fondidesse ja võlakirjadesse.
Muide, tegime arvutuse, et kui praegune reserv korraga välja maksta, jätkuks sellest vaid 71 000 inimesele, ja seda nii väga palju polegi.
Kui suurt tööpuudust töötukassa lähiaastateks ennustas?
Ma ei võta endale õigust öelda, et sel aastal on tööpuudus nii ja nii suur. Me pigem tegime simulatsioone põhimõttel “kui see nii oleks, mis siis saaks”. Võtsime aluseks näiteks selle, et kui oli Vene kriis, oli tööpuudus 15 protsenti.
Kõigest 17 protsenti uutest töötutest on töötuskindlustuse hüvitise saajad. Miks nii vähe?
Seda on väga vähe, selle aasta eelarvet tehes prognoosisime 40–50 protsenti. Statistika näitab ehmatavalt, et 37,9 protsenti töötutest on loobunud tööst poolte kokkuleppel ning töötaja või ametniku enda algatusel on tööst loobunud 28 protsenti. Kõik need põhjused välistavad töötukindlustuse saamise. Kui me need numbrid kokku liidame, siis tundub uskumatu, et meil on nii palju vabatahtlikke töötuid. Tööandja on alati jõupositsioonil. Kahtlen sügavalt, et 28 protsenti kirjutab vabatahtlikult avalduse, ilma et neil oleks olemas järgmine töökoht.
Mis annab nii süngeks oletuseks alust?
Kas või see, et kui me küsime, mis on nende töölepingu lõpetamise alus, siis kõige levinum vastus on “ei tea”. Harvad pole juhused, kus tööleping on lõpetatud vaid tööandja allkirjaga, ja nii edasi. Töötaja on siin väga kaitsetu. Need põhjused, mis on poolte kokkuleppel ja omal soovil lahkumise taga, on ikkagi teistsugused. Kui praegu on meil uusi töötuid 45 000 (nendest 40 protsenti on neid, kellel pole täis töötuskindlustusstaaĻ), siis näiteks septembris sai neist hüvitist 4000.
Nii et raha on, aga maksta ei saa?
Raha on. Töötud on. Aga alust maksta pole. See pole meie öelda, kes veel peaks hüvitist saama.
Hiljuti olin tunnistajaks juhtumile, kus töötajal oli valida, kas lahkuda poolte kokkuleppel või usalduse kaotuse tõttu. Milline valik oleks talle parem olnud?
Poolte kokkuleppel lahkumise taga on põhjused, mida me ei näe. Igatahes on seal sees ühtpidi töötajatele soodsaid lahkumisi, teiselt poolt tööandjale soodsaid lahkumisi. Tööandjale on see lihtsaim lahendus, sest poolte kokkulepet ei saa vaidlustada.
Samas: ei usu, et kindlustuse maksja oleks huvitatud, et tema antud raha läheks neile, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Nad ju ise tahavad lahkuda?
Jah, hüvitise saajate ringi laiendamisel peab väga ettevaatlik olema. Me püüamegi nende numbritega juhtida tähelepanu sellele, et need on ülemäära suured, ebamõistlikult suured. Kui meil ongi sellised töösuhted, et hästi suur protsent on omal soovil lahkujaid, kes teadlikult lähevad töötu abiraha taotlema, siis annab see mõtlemisainet.
Kas tööandja võidab midagi, kui ta surub töötajale peale töölepingu lõpetamise tingimustel, mis ei anna õigust töötuskindlustuseks?
Poolte kokkuleppel lepingu lõpetamise taga on reeglina soov pääseda edasisest vaidlustamisest. Rohkem ta kokku ei hoia. Olen kohtunud inimestega, kes tulevad ja räägivad, et neil kaob töökoht ära ja tööandja tegi ettepaneku kirjutada lahkumisavaldus. Siin püüab tööandja kokku hoida koondamisraha pealt.
Kas poolte kokkuleppel ja omal soovil lahkujad peaksid töötukassa arvates saama töötuskindlustushüvitist?
See jääb poliitikute otsustada.
Kas see, et kollektiivsel koondamisel maksab osa koondamishüvitistest kinni töötukassa, ei kasvata tarbetult koondatavate arvu?
Me ei näe, et keegi just selle pärast koondaks palju inimesi, et töötukassa maksaks pool hüvitisest kinni.
Mida arvate tööturuameti peadirektori Mati Ilissoni mõttest, et töötukassa peaks olema tööturuameti osa, mitte eraldiseisev asutus?
Ma küsiks selle teema kohta niimoodi: “Kas võiks olla üks organisatsioon?” Kui see parandab teenuse kvaliteeti, siis miks mitte. Mulle tundub, et tööturuamet sellisel kujul tuleb üle vaadata ja võib-olla ka täiesti uuesti üles ehitada.
