Meerits: Eesti valitsus on käitunud talutavalt!

 (18)
Meerits: Eesti valitsus on käitunud talutavalt!
Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Vaatamata süngele ajale võitlevad kõik minu tuttavad ettevõtjad kriisist väljatulemise nimel, kinnitab Hansapanga asutaja ja LHV nõukogu liige Heldur Meerits.

Millest teie tuttavad, sõbrad, kolleegid praegu Eesti majanduse puhul räägivad? Mis meeleolu on?

Ega midagi lõbusat ole. Peaaegu igaüks on saanud kulude kärpimise asjatundjaks. Teisest küljest ei näe ma ka inimesi, kes püssi põõsasse viskaksid ja alla annaksid. Kõik on võitlusvaimu täis. Elu on raske, aga kõik kavatsevad sellest kriisist ikkagi välja tulla.

Mis on teie arvates lähikuudel Eesti riigi jaoks kõige suurem probleem, kõige tähtsam asi?

Ühest küljest ikkagi see, et Eesti riik suudaks oma tulud ja kulud vähemalt suurusjärgu tasemel vastavuses hoida. Selles mõttes on eurokriteerium väga hea tööriist.

Teiseks nimetaksin tööpuudust. Tuleb tunnistada, et vahepeal oleme me kõik hea eluga ära harjunud ja nüüd on väga kerge paanikasse sattuda. Kui inimesed on väga stressis ja paanikas, siis on ka eelarve kärpimine vaevaline. Vist on kõige tähtsam ikkagi inimeste vaimne seisund, et nad päris paanikasse ei läheks.

Tööpuudusest endastki saab rääkida eri vaatenurkade alt. Kuidas meedia ise sellele vaatab? Kui räägime 15-protsendisest tööpuudusest, siis tähendab see ju, et kolm inimest jääb töötuks, aga 17 töötavad ja õpivad ning lähevad oma eluga edasi.

Kas probleemiks on ka meie paratamatult õhuke heaolupadi? Keskmisel inimesel on ehk kuupalga jagu sääste, millega halvemat aega üle elada.

Ma ei suuda meenutada statistikat, kuid nende inimeste suurusjärk Eestis, kellel on sääste rohkem kui ühe kuu vajaduste katmiseks, on umbes kümne protsendi jagu.

Kui me võtame Soome ja Rootsi, siis seal on säästudega inimesi muidugi rohkem, kuid ilmselt mitte suurusjärgu võrra. Ka seal on säästudeta inimesi rohkem kui pool. Samas, kui me meenutame Soome lama aega, siis tipphetkedel oli tööpuudus sealgi ligi 20 protsenti. Igatahes läks lama üle ilma tänavarahutusteta.

Hea paralleel...

See juhib muidugi mõtte sellele, kas tõesti on 15 protsenti Eesti puhul piir. Kahjuks ei saa välistada, et töötus kasvab veelgi suuremaks.

15-protsendise tööpuuduse näite juurde tagasi tulles (20 inimesest kolm kaotab töö, 17-le jääb koht alles) – kas probleem pole hoopis selles, et need 17 inimest on samuti stressis ja paanikas ning lükkavad pidevalt tarbimisotsuseid edasi?

Kahtlemata. Rohkem kui pooled neist on väga ebakindlad. Statistiliselt tundub küll, et nende tänavale sattumise tõenäosus on väga väike, aga kui sa oled see üks ja ainuke tänavale sattunu, siis sind ei lohuta, et suur statistika räägib sinu kasuks. Ka siis, kui võimalused on tegelikult üsna head.

Eesti ettevõtjatega rääkides tajun suurt teadmatust, kõik on nii hägune ja ebaselge. Rääkisin just paari Eesti automüügifirmaga, kuidas neil läheb. Kuigi nad rabelevad kõvasti, käib nende jutust pidevalt läbi sõna „lootus”. Loodame, et märtsis, aprillis muutub; loodame, et suvel, räägivad nad. Ei mingit kindlust?

Minu arvates annab see kriis majandusteadlastele tööd mitmekümneks aastaks. Mina pole väga täpselt aru saanud, mis selle languse põhjustas.

Tehniliselt võttes me saame aru, et globaalset likviidsust jäi järsku kõvasti vähemaks. Aga mispärast – see on juba hoopis segasem lugu. Ühel hetkel tormas raha mööda maailma ringi, oli Euroopas, käis Aasias, siis Ameerikas. Kuhu see raha siis lõpuks kadus? (Naerab.)

Me oleme praegu allapoole minemise spiraalis ja raske on aru saada, mis selle spiraali ükskord peataks. Mina ei tea, mis languse peataks. Olen nõutu.

Kriisist rääkides jõutakse alati ekspordini. Me peame ennast kriisist välja eksportima?

Meie kaupade eksport on praegu 50% SKT-st ja kui me lisame siia ka teenuste ekspordi, siis 80% SKT-st. Me tahame veel ja veel eksportida, kuid tegelikult on meie tase juba praegu väga kõrge. Maailmas on ainult paar riiki, kes ekspordivad meist rohkem.

Te olete rahandusministeeriumi nõukoja liige, hiljuti arutasite teemat, milline võiks olla Eesti maksusüsteem. Mis jutuks oli?

Õhkkond oli üsna sumbuurne. Palju inimesi kohal, kõigil eri arvamused – aga eks see oli vist ka üks eesmärk, et korjata vaatenurgad kokku. Midagi konkreetset Eesti maksusüsteemi kohta kokku ei lepitud, aga see polnud ka eesmärk.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor väidab, et Eesti üldist maksukoormust peab tõstma kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et elanikkond vananeb ja sotsiaalkulutused paratamatult kasvavad. Ja teiseks, kuna me jääme mõne aasta pärast ilma Euroopa Liidu rahast, mida praegu kasutame.

Vananemisest rääkides on loogika tõepoolest olemas. Samas on rahvastiku vananemine aga maksukoormuse tõstmiseks väga küsitav argument. See tähendab, et sa laod üha väiksema hulga inimeste selga üha suurema koorma. Segane lugu, kas need inimesed ikka jäävad rahulolevalt siia või otsivad endale elamiseks natuke rõõmsamaid kohti. Polegi vaja, et kõik üksmeelselt ära läheksid, piisab sellestki, kui 10 protsenti minema marsib.

Ma pole küll mingi Euroopa Liidu asjatundja, aga ka sealt ei saa me raha mitte sellepärast, et me oleme Eesti, vaid sellepärast, et mahume nende kriteeriumide sisse. Sealne raha võib väheneda, aga niipea täielikult ei kao.

Kui tuua näiteks Taani, mis on OECD järgi maailma kõige suurema üldise maksukoormusega riik (samal ajal kuulub Taani nii konkurentsivõime kui ka ettevõtlusvabaduse poolest riikide esikolmikusse), siis pole vaja teha järeldust, et tuleb nüüd ka Eestis tõsta maksud samale tasemele, küll aga viitab see sellele, et on terve hulk muid tegureid, mis ettevõtlust aitavad. Ma näen, kuidas nii Reformierakond, sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond tahaksid hirmsasti valimiste eel jälle maksudebatti pjedestaalile tirida. Kas maksutase on praegu esimene pudelikael Eesti konkurentsivõime, ekspordivõime, innovatsiooni ees?

Ei, loomulikult mitte. Maksud (nii ettevõtete kui ka tippspetsialistide maksud) on sellistes konkurentsivõimete indeksites muidugi asjad, mida arvestatakse, aga need ei ole ainukesed ega praegu ka kõige tähtsamad.

See on suhteliselt keeruline küsimus, kuidas kapital liigub ja voogab. Loomulikult mõjutavad ka üldine palgatase ja maksud. Aga ettevõtte konkurentsivõime sõltub lisaks väga-väga paljudest asjadest. Näiteks kuidas ja mis tingimustel on võimalik saada raha. Mis hinnaga muretseb ettevõte endale elektri, mis hinnaga muretseb kinnisvara. Kui stabiilsed on seadused ja kui ausad on ametnikud. Või kuidas käituvad ametiühingud. Võtame kas või Soome ametiühingud, kes on väga omakasupüüdlikult üritanud Eesti ja Läti laevafirmasid põhja lasta.

Te olete maksuteema puhul skeptikute seas?

Üks osa inimesi arvab, et kui makse tõsta, läheb elu Eestis paremaks ja õnnelikumaks. Selline loogika viib selleni, et maksud peaksid tõusma sajaprotsendiseks, siis on kõige parem ja õnnelikum. See on selgelt vale.

Teisalt pole õige ka vastupidine loogika, et maksukoormuse alandamine on automaatne viis ühiskondliku õnne maksimeerimiseks. Kui maksukoormus on null, ega ka siis pole õnn ju maksimumis.

Kusagil on optimaalne tase, mis võib olla eri riikides, kultuurides ja ajahetkedel erinev. Kultuurilistest aspektidest rääkides ütlevad paljud, et tahaksid maksta maksu nagu Venemaal (s.t vähe), aga elada nagu Soomes. Sama mõttemängu võib pöörata ka teistpidi. Maksame maksu nagu Soomes, aga viime need maksud Venemaa tasemel ametnike/riigi kätte.

Te olete mitu korda kasutanud sõna „õnn“. Mis seos on sel majandusega?

Üldiselt peaks õnne vaatama kui inimeste subjektiivset tunnet (kas sa tunned, et...). Samas arvatakse, et kui anda rohkem raha (palgana, eelarvest, toetustena jne), siis õnnetunne kasvab. Tegelikult siin nii lineaarset seost pole. Teatud piirini on korrelatsioon õnnetunde ja sissetulekute vahel olemas, kuid mingil tulutasemel enam õnnetunne ei kasva koos sissetulekutega. Antud juhul viitan ehk natuke irooniliselt sellele lihtsameelsele arvamusele, et koos rahaga suureneb automaatselt ka õnnetunne.

Kui rääkida praegusest majanduskriisist, siis mis allikatest teie infot otsite? Kus on kohad, kus võiks esimesena märgata languse pidurdumist, stabiliseerumist ja lõpuks ka uut tõusu?

Mina usun, et tõenäoliselt on need ikkagi börsiindeksid nagu Dow Jones ja S&P 500. Neis kajastub ikkagi nii suur informatsioonimaht ja sinna integreeritakse väga suures koguses ka analüütilist materjali. Majandus on väga keeruline, aga omaenda isiklik mikrokosmos tuleb luua mõne üksiku näitaja põhjal.

Jutt käib suurtest börsidest, Tallinna börsile ei maksa tähelepanu pöörata?

Ei, Tallinna börs see küll pole. Suured börsid Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Praegu liiguvad need väga ühes taktis. Kriis on puudutanud kõiki.

Kas Eesti valitsus on käitunud seni õigesti, kas suund on olnud õige?

Talutavalt, nad on käitunud talutavalt. Eelarvet oli vaja kärpida, aga poliitika ja vorsti valmistamine on asjad, mida ei tasu lähemalt vaadata, muidu võib isu ära minna.

Aga midagi konkreetset? Mida ikkagi Eesti riik ja valitsus saavad teha Eesti majanduse elavdamiseks?

Majanduse elavdamisel pole võimalik päris täpselt kopeerida suurte riikide abinõusid. Esiteks, valuutakomitee muudab nii meie tõusud kui ka langused järsemaks. Seda peaks pehmendama nii eelarvepoliitika kui ka pangandusnormatiividega. Selles tsüklis see Eestis liiga hästi ei õnnestunud.

Teiseks, väliskaubanduse suur osakaal. Kui meie eksport on 80% sisemajanduse kogutoodangust, Saksamaal 40% ja USA-s 10% SKT-st, siis vastavalt on Saksa ja USA sisenõudlusel suurem osa nende riikide majandusest kui Eestis. Sisenõudluse turgutamise paketid on kallid ja Eesti puhul suhteliselt ebaefektiivsed. Selle asemel tuleks rohkem kasutada ekspordi edendamise meetmeid.

Kuidas hindate Eesti Panga käitumist kriisi eel ja ajal, on nad olnud kriisi juhtimisel piisavalt aktiivsed?

Nad on seal vägagi arukad, kuid ka veidi mugavad. Nad rääkisid, et olge ettevaatlikud, sellega harjusid kõik ära ja keegi ei kuulanud neid. Ei saa ju öelda, et nad üldse midagi ei teinud, normatiive muudeti päris tuntavalt. Aga oleksid saanud olla palju aktiivsemad ja selgemalt öelda, mida on tehtud ja mida oleks vaja veel teha. Samas kui vaadata kõrvalt Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi apse, on Eesti Panga tegemised või tegemata jätmised suhteliselt süütud.

Kohati jääb mulje, et Eesti Pank ja finantsinspektsioon elavad oma elevandiluust kvartalis muust maailmast eraldatud elu. Nad kardavad keskmise kodanikuga suhelda. Sinna oleks vaja Olari Taali sarnast tüüpi, kes saaks hakkama kirsades töömehega ehitusplatsil. Kes räägiks rahvaga selges keeles. Siis ehk ei tekiks sellist muljet.


CV - Heldur Meerits, investor

• Sündinud 27.02.1959

• Abielus, kaks poega

Haridus

• Põltsamaa ühisgümnaasium 1977

• Tartu ülikool, rahandus ja krediit 1982

Töö

• Tallinna rahandusvalitsuse juhataja asetäitja 1985–1987

• ENSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja asetäitja 1987–1988

• Hansapanga juhatuse aseesimees 1991–1993

• Eesti Hoiupanga juhatuse I aseesimees 1993–1995

• Eesti Panga asepresident 1995–1997

• Peaministri majandusnõunik 1999–2002

• LHV, Smart City Groupi, Audentese nõukogu liige

• Investeerimisfirma AS Amalfi omanik