Kui riiklik disainipoliitika paika loksub, siis võib Eesti juba varsti leida samast reast selliste disaini-riikidega nagu Itaalia või Põhjamaad. See oleks kõva sõna.

Eesti Disainerite Liidu andmetel on disaini kaudu loodud käive aastas ligi miljard krooni. Disainitooteid ekspordib 50 firmat, tuntumatest Balteco, Thulema, Standard, T&T Mang, 4Room (endine Estoplasti tehas), Aquator, Tarbeklaas. Nendes firmades töötavad nimekad disainerid, kelle osa toodete heas läbimüügis on suurem kui arvata osatakse.

Thulema 2003. aasta netokäibest moodustas müük Eestis umbes 79 protsenti ning väljaspool 21 protsenti. Põhiosa ekspordist läks Soome ning Norrasse, arvestatav kogus ka Baltimaadesse ning Taani. Kokku moodustas eksport 2003. aastal umbes 15 miljonit krooni. Üks saavutuse aluseid on Thulema disainerite tubli töö.

Teistsugune lähenemine

Eesti üheks paremaks disaineriks on Martin Pärn. 1998. aastal pälvis Pärn Rote Punkti auhinna innovatsiooni eest Soome firmas Martela toodetud Martini lauaga. Sama laud jäädvustati koos autoriga 20. sajandi 200 parima disainmööbli kogumikku, mille andis välja disainiajakiri MD.

Thulema, Eesti suuremaid büroomööbli tootjaid, ongi Martin Pärna põhiline tööandja.

?Olen neile joonistanud praktiliselt kogu mööblivaliku. Juhutöid teen ka Põhjamaade suurimale büroomööblitootjale Martela, kellele disainin laudu. Osa töid, tõsi küll, jäävad sahtlisse, kuid suuremad ettevõtted võivad seda endale lubada,? ütleb Pärn.

Küsin Pärnalt, miks osa Eesti disainerid leiab Euroopast ja mujalt maailmast kergesti koostööpartnerid, paljud aga ei tule sellega toime. ?Raske on välja minna nendel ettevõtetel, kes on ennast sisse seadnud siinse turu reeglite järgi,? arvab Pärn. ?Need ei ole päris samad nõudmised mis väljas. Kui on juba ennast siia aheldatud, siis on keeruline kõike muuta.?

Kummaliseks peab Pärn Eestis levinud käitumist lasta endale spetsiaalselt mööbel disainida. ?Sellises mastaabis nagu Eestis, on see natuke rumal,? arvab Pärn. ?Ühelt poolt teeb see karuteene ettevõtetele, kes toodavad. Teiselt poolt petab see ka inimest ? ükski kiiruga tehtud disain ei saa olla nii hea, kui disaineri poolt pika aja jooksul tootmiseks ette nähtud lahendus.?

Põnevad projektid

Heaks näiteks rahvusvahelisest haardest on Aquator. Firma, mis põhiliselt toodab Eesti disainerite Villi Pogga ja Sven Sõrmuse disainitud vanne, kuid jõuab selle kõrvalt tegeleda ka teiste põnevate projektidega. Näiteks disain pisikesele võrguarvutile, mis valmis koos-töös firmaga Artec, samuti Finluxile kavandatud supermeediaboks. ?Selle boksi võib panna elutuppa televiisori alla. Boks hõl-mab kogu TV-tehnikat, DVD-d, tavalist ja kaabeltelevisiooni, telefonitsi tehtud videokõnet, lindistusvõimalusi, internetti? kõike ei jõua üles lugedagi. Kõik jookseb ühte punkti kokku ja jõuab teleekraanile,? seletab Sven Sõrmus.

Meediaboksi sisu oli Finluxi väljatöötlus, väljanägemise ning konstruktsioonilise osa andsid Aquatori disainerid. ?Märtsist peaks see boks olema kauplustes saada,? on Sõrmus kindel. ?Arvan, et seda saaks toota aastas vähemalt kümme tuhat tükki.?

Kuidas tekivad disaineritel kontaktid, mille alusel hakata suurtootmise jaoks disaini looma? ?See Finluxi kontakt tuli ühe Rootsi alumiiniumprofiilifirma kaudu,? seletab Sõrmus. ?Tavaliselt tulebki üks töö teise kaudu ? teed kellelegi midagi, see meeldib ka teistele ning tulevadki tellimused.? Aquatoril on nii kodus kui ka väljaspool Eestit läinud hästi. 2003. aastal müüs firma oma tooteid Rootsis, Leedus ning Lätis rohkem kui viie miljoni krooni eest.

Eksport paljudesse riikidesse

Tundub, et kõige rohkem on meie tootedisainifirmadest suutnud oma toodangut eksportida 4Room. Põhilise disaini firma toodangule on teinud Tarmo Luisk. Disaineri arvates läheb väljapoole Eestit kuni 90 protsenti tehase toodangust. Luisul on ka oma kaubamärk ? DAK ?, mida ta turustab enda firma X Disain OÜ kaudu. ?Loodan lähiajal alustada oma firma toodete eksporti. Kontaktid ja huvi on tekkinud Saksamaal ning Prantsusmaal,? kinnitab Luisk.

Kõigile tuntud mööblidisainer Tiina Mang firmast T&T Mang on turul olnud juba 14 aastat ning selle aja jooksul on huvi firma toodete vastu kasvanud nii kodus kui ka võõrsil. ?Kogu selle aja oleme pidevalt erinevatesse kohtadesse müünud,? räägib Mang. ?Meie kogused on olnud väikesed, me pole sellised masstootjad nagu Standard või Thulema. Maade loetelu, kuhu mööbel on läinud, on aga küllalt pikk. Aja jooksul on kaubamärgi Mang edasimüüjaid olnud Itaalias, Hispaanias, Norras, Soomes, Leedus, Lätis, Venemaal, Prantsusmaal ja Saksamaal. Praegu on meil edasimüüjad Soomes, Lätis ja Prantsusmaal. Lihttellimusi tuleb eraldi Taanist, Norrast, Leedust ja Rootsist.? T&T Mang firma kogukäibest moodustab eksport ligi 30 protsenti.

Disainerite mured

Kõik need arvud on ilusad ning saavutused tublid. Ometigi on disainerid murelikud ja neile tundub, et minna võiks veel paremini, kui saaks paljud kitsaskohad kõrvaldada. ?Disainipoliitika areneb Eestis teosammul,? kinnitab Ilona Gurjanova disainerite liidust. 1999. aastal tegi disainerite liit kultuuriministeeriumile ettepaneku disainikeskuse loomiseks, mille eesmärgiks oleks eestlaste disainiteadlikkuse tõstmine ning disainerite otstarbekam kasutamine ettevõtluses. 2001. aastal asutas majandusministeerium töögrupi ?Seisukohtade võtmiseks ja ettepanekute tegemiseks tööstusdisaini riiklike toetusmeetmete rakendamiseks Eestis?, kuhu kutsuti appi Taani tuntud disainispetsialist Per Mollerup.

Mollerupi tehtud uuring keskendus kolmele põhilisele teemavaldkonnale, millest esikohal oli disainiteenuste pakkumise ja disainialase hariduse hetkeolukord Eestis. Lisaks vaatles töö-

grupp disainiteenuste nõudlust Eesti ettevõtetes ning teiste riikide disainipoliitikaid ja toetusmeetmeid. Viimase ülesande eesmärk oli leida äraproovitud, Eesti oludesse sobivad abinõud.

Taanlase abiga kaardistas töögrupp tähtsamad probleemid Eesti disainis, nende hulgas vajakajäämised disainerite endi töös. Suuremate miinuste osas tõi töögrupp välja puudulikud teadmised ja arusaamise ärist, oskuse ennast ja oma disaini müüa, lünklikud teadmised rahastamise võimalustest.

Samas ettevõtted, kes võiksid disainereid rohkem kasutada toodete müügiedu suurendamisel, ei tee seda erinevatel põhjustel. Firmade tooted on anonüümsed, puudub bränd, äri on orienteeritud tootmisele, mitte ostjale, ei saada aru disaini juhtimise vajalikkusest. Ettevõtted ei ole nõus maksma disainerile korralikku palka, kuigi mõistavad, et tema töö loob lisaväärtuse.

Kõige suurem valupunkt ongi raha. Õigemini selle puudumine. ?Ettevõtjatel on raha vähe ja seda raha, mis neil on, ei riski nad investeerida disaini, sest keegi ei garanteeri neile positiivset tulemust,? on Ilona Gurjanova murelik. ?Samas on statistika tõestanud, et need firmad, kes kordki on disainerit kasutanud, jätkavad edaspidi pigem suuremas mahus.?

Gurjanova sõnul on disaini tehtavad kulutused otsene investeering ning riski maandamiseks on olemas mitmeid võimalusi. Üks disaini eest tasumise viise võiks olla tootmislitsentsi müük tootjale või siis turustajale mingiks ajaks, samuti litsentsitasu saamine toodete läbimüügi pealt. Sellise skeemi järgi jagavad tootja ja disainer riske.

Eestis töötab 620 disainerit

?? Statistika järgi töötab Eestis 620 disainerit. Võrdlusena Suur-britannias 300 000 disainerit.

?? Professionaalselt tegeleb tootedisainiga 30?40 kunstiakadeemia lõpetanut.

?? Ligi 300 disainerit töötab graafika või reklaami alal, sest nõudlus tootedisainerite või sisekujundajate järele on väike.

?? Kuigi ligi 200 ruumikujundajat on leidnud ka erialast tööd, töötavad paljud sisearhitektid sisustusfirmades konsultantidena. 287 disainerit töötab kuues tööstusharus; tekstiili, klaasi, keraamika alal 33 kunstnikku.

?? Moealal töötab sadakond moedisainerit, täismahus perioodiliste kollektsioonideni jõuavad vähesed. Paljud disainerid töötavad freelanceritena, vähestel on õnnestunud saada in-house disaineri koht.

?? Disaineritest eraettevõtjaid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

?? 1291 lõpetanust on leidnud erialast tööd pooled (lõpetanute hulka on loetud disainerid, ruumikujundajad, keraamikud, klaasi- ja moeeriala lõpetanud). Kinnitamata andmetel maksab riigile ühe disaineri koolitamine pool miljonit krooni.