Meile tuttava kujuga käärid leiutati esimesel sajandil
Vanimad teadaolevad käärilaadsed lõikurid leiti väljakaevamistel Erami linnast, mis paiknes praeguse Süüria aladel. Need pärinevad tõenäoliselt 14. sajandist e.m.a. Tollased kääride eellased olid U-kujulised – kaks tera olid otsast ühendatud.
Kolmandast sajandist e.m.a pärinevate Egiptuse lambapügamiskääride terade vahele oli paigutatud vedru.
Meile harjunud kujuga ristuvate teradega käärid olevat leiutanud roomlased 1. sajandil m.a.j. Kindlasti olid sellised käärid olemas 5. sajandil, mil Sevilla Isidore kirjeldas ristuvate teradega kääre, millel oli keskne pöörlemistelg ning mida kasutasid habemeajajad ja rätsepad. Laialdasemat kasutust sellised käärid Euroopas aga enne 17. sajandit ei leidnud.
Hiinlased ja jaapanlased kasutasid kääre paberi lõikamiseks, kuid nende jaoks jäid käärid siiski pigem kunstiesemeks kui praktiliseks tööriistaks. Ka Euroopas hakkasid romaani aja lõpul, 11.–12. sajandi vahetusel aina enam levima kaunistustega käärid. Sellele aitasid kaasa tihenenud kokkupuuted idamaiste kultuuridega. Araabia maades olid tollal rohkete graveeringutega käärid saanud iga kalligraafi lahutamatuks tööriistaks. Vastupidiselt muudele terariistadele – nagu mõõgad, mis liigselt kaunistatuna muutusid kasutamiseks liiga hapraks – ei minetanud ehitud käärid oma algset funktsiooni. Hiliskeskajal kuulusid peente kaunistustega käärid nahkvutlaris pea igasse kingikarpi, mille kosilane mõnele aadlipreilile saatis.
Soov ühe preili kätt ja südant võita olevat viinud ka moodsate valuterasest kääride leiutamiseni. Sel moel püüdis 1761. aastal Inglismaal Sheffieldis oma ihaldusobjektile muljet avaldada keegi Robert Hinchliffe. Kõige suuremat peavalu olevat talle seejuures valmistanud käepidemete vormimine. Esialgu puuris ta metalli augu ning suurendas seda vaevaliselt, et sõrmed sealt läbi mahuksid. Kui ta aga lõpuks lihtsama lahenduse avastas, saatis tema kääre Londonis ja mujalgi korralik müügiedu. Ta olevat olnud esimene, kes tähistas oma töökoja sildiga: fine scissor maker (peente kääride valmistaja). Samal ajal oli Hinchliffe’i leiutis üks viimaseid samme teekonnal, millega käärid tööstusrevolutsiooni ajal muutusid ehteasjast taas vaid harilikuks ja sageli ilmetuvõitu tarbeesemeks.
Ergonoomilise kujuga käepidemed ilmusid esmakordselt 1880. aasta paiku.
Praegugi arenevad käärid hoogsalt edasi. Tehismaterjalide, nagu kevlari tulek tekitas vajaduse luua käärid nende lõikamiseks. Areneb ka tootmistehnoloogia. Näiteks Soome kääritootja Fiskars asepresident uhkustas 1992. aastal, et nende töötaja suutis tolleks ajaks kaheksa tunniga ihuda sama palju kääre kui kolm kümnendit varem terve aastaga. Seda tänu uue ihumismasina väljatöötamisele 1967. aastal. Varem kasutati nimelt põhimõtteliselt sama seadet, milletaolise Leonardo da Vinci visandas millalgi oma märkmikku.
Vasakukäelistelegi on käärid
•• Vasakukäelistele mõeldud kääride silmatorkavaim iseärasus paremakäeliste omadega võrreldes on mõistagi, et nende käepidemed sobivad paremini just pahemas käes hoidmiseks. See ei ole aga ainus erinevus.
•• Kääride terad ei ole nimelt tavaliselt sümmeetrilised. Sümmeetriline ei ole ka inimese käsi – selle pöial surub väljapoole, sõrmed aga tõmbavad sissepoole. Kui hoida paremakäeliste kääre paremas käes, jääb pöidlapoolne tera inimese poole ning nii surub käsi terad loomulikult kokku. Kui aga selliseid kääre hoida vasakus käes, lükkaks käe loomulik liigutus hoopis teri lahku.
•• Pealegi jääb paremakäeliste kääride vasakus käes hoidmisel lõigatav materjal kääritera varju.
•• See on ka üks põhjusi, miks enamik mõlemakäelistena reklaamitavaid kääre tuleks siiski arvata paremakäeliste sekka. Neil on küll tavaliselt ühesugused käepidemed – sõrmedele mõeldu ei erine pöidla omast.
