Mertsina: 500-eurone tulumaksuvabastus on kallis ja nõuab suuri eelarvelisi muutusi
Uue valitsuskoalitsiooni tulumaksureformiga toimuv tulumaksuvabastuse tõstmine 500 euroni on kallis ning ja nõuab suuri muudatusi eelarvepoliitikas. Maksusüsteem ei ole praegu peamine, mis meie majanduskasvu pidurdaks või kiirendaks, kirjutab Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina.
Uue valitsuskoalitsiooni tulumaksureform toob Eestisse nn kvaasi-astmelise tulumaksustamise. Tulumaks jääb küll samaks ja ühtlaseks, kuid selle mõju erinevatele palgatasemetele hakkab erinema läbi erineva tulumaksuvabastuse. Samas, suurele osale palgatöötajatest hakkab kehtima ühesugune, 500 eurot, tulumaksuvabastus ning samuti peaks suurem osa inimesi sellest võitma. Eesti maksusüsteemi on seni kiidetud lihtsuse ja läbipaistvuse pärast. Uus tulumaksupoliitika teeb maksuarvestuse keerulisemaks ja suurendab administreerimiskulusid. Tulumaksuvabastuse tõstmine 500 euroni on kallis ja nõuab suuri muudatusi fiskaalpoliitikas.
Huvitav on see, et tulumaksuvabastuse piir on kõrgem praegusest ja ka järgmiseks aastaks planeeritud alampalgast (sel aastal 430 eurot, järgmisel aastal 470 eurot). Mõni aasta tagasi moodustas OECD riikide keskmisena tulumaksuvaba sissetuleku osakaal keskmisest palgast kolmandiku (kuid oli riigiti väga erinev) - Eestis tähendaks 500 eurot umbes 42% Swedbanki järgmiseks aastaks prognoositud palgast, mis on seega tublisti üle OECD keskmise. Eestis kasvavad palgad kiiresti ja seetõttu tuleb neid piire ilmselt pidevalt nihutada. See otsus oleks tõenäoliselt rohkem poliitiline, kui majanduslikke põhimõtteid arvestav.
Ühest küljest on positiivne, kui madalama sissetulekuga inimeste netosissetulek väiksema maksukoormuse tõttu tõuseb ja see nende toimetulekut ja tarbimist parandab, kuid samal ajal tuleks säilitada range riigirahandus ja keskpikas vaates tasakaalus eelarve. Pikas vaates meie sotsiaalkulutused kasvavad, mis hakkavad riigieelarvet üha enam koormama.
Minu arust ei ole Eestis maksusüsteem praegu peamine, mis meie majanduskasvu pidurdaks või kiirendaks. Hoopis olulisemad on erinevad struktuurireformid (tervisekindlustuse, haldus-, haridus-, valitsusreform, kui nimetada vaid mõned), ettevõtetele (uute) turgude avamine, oskustööjõu Eestisse toomine, aga ka väljakäidud riigiettevõtete erastamine ja börsile viimine ning investeeringud infrastruktuuri. Samas tuleks arvestada, et liiga ekspansiivne fiskaalpoliitika võib tekitada veelgi suuremat palgasurvet, kuna majandusaktiivsuse stimuleerimine suurendab nõudlust tööjõu järele, millest meil praegu nappus on.
