Eestis ülestöötatud metsamaterjalist jõuab suur osa nüüd, mil Moskva käest luba küsima ei pea, üle mere Soome. Stagnaaegseks peetud sõna "plaanimajandus" ei taheta suhu võtta ega tunnistada, ehkki mida muud kui plaanimajandus on meie väidetavalt kümneks aastaks tehtud metsa majandamiskavad.
Ometi imestavad Soome looduskaitsjad, et me liiga lahkelt oma loodusvara maha võtame ja neile saadame. ühelgi palgil pole kirjas, et see just looduskaitsealalt maha raiutud oleks, aga sellekohased kahtlused panevad looduskaitsjaid rahutust tundma. Ollakse valmis Eestile lausa mingit boikoti-aktsiooni korraldama. Soomes on ürgmetsade kaitse just viimastel aastatel moodi läinud ja küllap mängib oma osa ka kibestumus, et Greenpeace ja mitmed Saksamaa ajakirjandusväljaanded soomlasi nende mittesäästliku metsanduspoliitika pärast on armutult sarjanud.
Rohkem kui kolme aastakümne jooksul tunnustatud koduloolane ja loodusmatkade juht, praegune keskkonnaministeeriumi looduskaitsenõunik Veljo Ranniku ütleb: "Süüdistused Eesti suunas on Soome konteksti arvestades põhjendatud. Ainult et enne kui süüdi mõista, tuleks püüda mõista. Eesti rahvas on rahvas nagu iga teinegi oma inimlike nõrkustega."
Paberipuuks kõlbab kõik
Veljo Ranniku meenutab, et NSV Liidu ajal olid metsad jagatud kolme gruppi. Suurtes Siberi metsades, mida III grupiga tähistati, tehti valdavalt lageraiet, II gruppi kuulusid majandatavad metsad ning meie praeguses mõistes hoiumetsadele vastas I grupp.
"Valikraiega püsimetsa mõiste puudus siis täiesti. Eesti oli looduskaitse seisukohalt pealtnäha suurepärases olukorras, kuna siinsetel nn äärealadel oli üle 30% metsast arvatud I gruppi."
Metsad säilisid osalt ka seetõttu, et juurdepääs neile oli raske. "Kolhooside ja sovhooside aegu ei pööratud metsateede rajamisele piisavat tähelepanu, teedest kaugemad metsamassiivid jäid majandamata ja säilisid," ütleb Ranniku.
Metsade säilimise kolmanda põhjusena toob Veljo Ranniku huvipuuduse madalsoometsade - kaasikute, musta lepa ja lodumetsade - vastu. "Stagnaajal raiusime Eestis asuva tööstuse tarbeks kuluvast puitmaterjalist ainult kolmandiku oma metsadest, ülejäänu veeti meile mujalt NSV Liidust sisse," tuletab ta meelde juba ununenud, ent mitte nii väga ammust aega.
"Nüüd on meil tegemist turumajanduse tekitatud vastuoluga. Eesti oma tarbimisvajadus langes omariikluse algaastatel järsult. Selle arvelt võiks säilitada sama palju ürgseid metsi nagu tegime seda stagnaajal. Kuid välisturu tekkimisega on raiumise huvikeskmesse sattunud peamiselt need puuliigid, mis paberitootmiseks vähegi kõlbavad, ja kõlbab peaaegu kõik," tõdeb Veljo Ranniku.
Osa paberipuu raiumise huvidest langevat meie silmis seni väheväärtuslikuks peetud metsa, näiteks kuivendamata madalsookuusikute arvele. Tõsi olevat ka see metsameeste väide, et suur osa paberipuidust tuuakse metsast välja ilma metsale olulist kahju tekitamata, näiteks lodu- või lehtpuumetsade puhul.
"Kui püüame nüüd lähtuda soomlaste, või täpsemalt Soome looduskaitsjate väärtushinnangutest, siis nende jaoks on just lehtpuumets (must lepp!) erilise väärtusega," ütleb Veljo Ranniku.
"Tamme kui võimaliku eksportartikliga võib probleeme tulla eelkõige parketimeistrite huvi tõttu. Iidsete eestlaste tammeaustusest on meie päevini siiski midagi säilinud, selle puu kallale mõtlematult ei minda. Isegi kui siin-seal on tammeraie põhjendatud, suhtutakse sellesse väga ettevaatlikult."
Tõsisem mure on Veljo Ranniku sõnutsi kuusikutega. "Tegemist on üpris tuule- ja haigushella puuga. üle 120 aasta põliskuusikut elus hoida ei õnnestu. Tahes-tahtmata peame vananevaid kuusikuid maha võtma ja säilitama nooremaid, elujõulisemaid."
ürgmetsade totaalsel kaitsel võiks põhjendatud kõlapinda olla kas loodusliku metsa poolest muidu vaesemates riikides või seal, kus metsasus on mingil põhjusel ähvardavalt langema hakanud. Soome ja Rootsi on ärevil. "Eesti veel praegu nende hädade käes ei kannata ja meie riiklikku metsanduspoliitikat säästva arengu põhimõtetele teadlikus vastutöötamises kahtlustada pole alust," ütleb Veljo Ranniku. "Tõeliselt väärtuslikud põlismetsad on meil kaitstud."
Veavad välja kaikaid
"Mul pole andmeid selle kohta, kui palju Eestist välja veetavast väärtuslikust puidust on salakaup, aga metsamajandamiskava alusel raiutu on metsaametis arvel ja load selle raiumiseks on eeldatavalt põhjendatud," ütleb Veljo Ranniku.
Tema arvates saame metsaekspordiga lahti ka taagast. "Näiteks Pärnus Raeküla laoplatsidel laiutavate välismaale vedamist ootavate puuvirnade kohta võiks liialdamata öelda "kaikaladu". "Kokku on veetud peamiselt selline puit, mis me möödunud 50 aasta jooksul metsa mädanema jätsime kui väheväärtusliku ja mittevajaliku. Osa väljaveetavast puidust kuulub aga varasemal ajal vähesest kasutamisest tekkinud "ülejääkide" hulka. Ma ei eita, et meil on metsaametiga vahel eriarvamusi, aga peamises olen nendega ühel nõul: mets tuleb enne ära tarbida, kui jala pealt pikali kukub," ütleb looduskaitsja Ranniku.
"Ma ei eita, et Lahemaal, Soomaal ja Karulas on keerulisi probleeme eraomanike maadega, kus ei taheta leppida looduskaitse piirangutega." Näiteks Kagu-Eestis võibki mõne puhul tegemist olla suure vaesusega, mida ebaseadusliku raie puhul eneseõigustuseks tuuakse. "Ma ei eita neid kui probleeme, millele me seadustele toetudes püüame inimlikku lahendust leida," ütleb Ranniku.
"Meie looduskaitsjad ei soosi ebaseaduslikke raieid või metsa ebaseaduslikku väljavedu Eestist. Probleem on pigem selles, et hoolimata metsavalvajate ja politsei ühistest pingutustest, võib välismaale sattuda ka kaitse all olnud metsa. Kui me räägime muutunud väärtushinnangutest ükskõik mis vallas, siis aususe mõõdupuu peaks kestma püsiva väärtusena," ütleb Ranniku.
VALLI VOOR
