Metsasektor lahkus säästva metsanduse standardi koostamisest, sest sertifitseerijad ei pea eestlasi Eesti põlisrahvaks

 (72)
Metsade raie.
Metsade raie.Foto: Argo Ingver

Rahvusliku FSC säästva metsanduse standardi kohtumisel otsustas metsandussektor standardi koostamisest väljuda, kuna säästva metsanduse standardi juurutajad pole nõus võtma eestlaseid Eesti põlisrahvana, teatasid Eesti Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ja RMK.

Säästva metsanduse põhimõtete kokkuleppimisel, kus metsa majandamise osas oli leitud osapooli rahuldavad lahendused, otsustasid osa kaasatud huvigruppe asuda nõudma põlisrahvaste õigustega arvestamist. Metsasektori hinnangul on Eestis põlisrahvaks eestlased ning mingeid alistatud ning tagakiusatud rahvaid, kelle traditsioonilisi õiguseid metsa majandada piiratakse, Eestis ei ela. Eesti Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ja RMK ei nõustu kellegi annekteerimist kinnitavate printsiipide sissekirjutamisega rahvuslikku säästva metsanduse standardisse ja astuvad seetõttu standardi koostamisest välja.

“Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ja põhiseaduse kohaselt on kõik Eestis elavad rahvad deklareeritud võrdseid õigusi evivateks ja seega ei ole FSC standardiga kohane kedagi Eestis diskrimineerida,” ütles Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa. “Põlisrahvaste definitsiooni sisse toomisest kumab läbi taotlus muuta FSC standard Eesti metsaomanikele võimalikult keeruliselt kättesaadavaks. Mujal kehtivatest rangemate standardite kehtestamine on ebaõiglane meie metsaomanike suhtes ning muudab kogu metsasektori jaoks keeruliseks konkureerimise rahvusvahelisel turul, kus täna tegutsetakse.”

Seotud lood:

Eestis on FSC rahvusliku säästva metsanduse standardi koostamisega tegeletud mitmes voorus juba peaaegu 20 aastat. Üheks juhtpõhimõtteks säästva metsanduse reeglite kokkuleppimisel on standardi sisu osas konsensuse saavutamine keskkonna-, majandus- ja sotsiaalkoja huvirühmade vahel, kes standardi koostamisel osalevad.

2017. aastal jõuti Eesti FSC rahvusliku standardi koostamisel standardi kehtestamisele seni kõige lähemale. Kõik standardi koostamise osalenud huvigrupid suutsid kokku leppida, mida tähendab säästev metsa majandamine, kuidas kaitstakse metsa elurikkust, kuidas varutakse puitu, kuidas tagatakse tööhõive metsanduses ja kuidas suheldakse kohalike kogukondadega, kuid töögrupis osalenute arvamused läksid kardinaalselt lahku selles osas, kas Eestis on FSC standardi mõistes olemas põlisrahvad ja kes need täpsemalt on.

Nimelt on osa standardi koostamises osalevaid huvigruppe veendunud, et Eestis on eestlaste asemel olemas mingid teised põlisrahvad, keda tuleks Eesti FSC rahvuslikus standardis eraldi esile tuua, kui Eesti ühiskonnast tõrjutud ning Eesti ühiskondlikus ja poliitilises elukorralduses mitte osalevad rahvad.

Metsasektor on seisukohal, Eestis on põlisrahvaks eestlased, kes on siinmail elanud tuhandeid aastaid ning kes täna elavad iseseisvas, vabas ja demokraatlikus riigis, kus kõigile kehtivad võrdsed õigused, võimalused ja kohustused ning on tagatud inimõigused.

Ühiselt saadeti 2019. aastal järelepärimine rahvusvahelisse FSC-sse, et saada FSC-lt seisukoht, kas Eesti rahvuslikus standardis on vaja käsitleda põlisrahvaste õiguseid. Rahvusvaheline FSC asus 2020. aastal saadetud vastuses seisukohale, et Eesti peab rahvuslikku FSC standardisse sisse viima Printsiibi 3, ehk põlisrahvaste õigused.

Kuna rahvusvaheline FSC on seisukohal, et Eesti rahvuslikus FSC standardis tuleb käsitleda põlisrahvaste õiguseid ja leiab, et Eestis on olemas alternatiivsed põlisrahvad, siis ei pea allakirjutanud FSC töörühma liikmed võimalikuks jätkata koostööd rahvusvahelise organisatsiooniga, kes devalveerib mõiste põlisrahvas ja kelle hinnangul eestlased ei ole Eestis põlisrahvas.

Seni levinuim rahvusvaheline põlisrahvaste definitsioon, mille on välja töötanud ÜRO, kirjeldab põlisrahvaid järgmiselt (vaba tõlge):
„Põlisrahvad on nende rahvaste olemasolevad järeltulijad, kes asustasid praeguse riigi maa-ala kas tervikuna või osaliselt ajal, mil teistsuguse kultuuri või etnilise algupäraga inimesed saabusid sinna mujalt maailmast, alistasid varasemad rahvad ja vallutamise, asustamise või muu meetme abil taandasid enneolnud vähemus- või koloniaalrahvaks; rahvad, kes tänapäeval elavad pigemini kooskõlas iseenda omanäoliste ühiskondlike, majanduslike ja kultuuritavadega kui selle riigi institutsioonidega, mille osa nad on praegusel ajal ja mille struktuuridele nad alluvad, struktuuridele, mis koondavad peaasjalikult domineeriva elanikkonna kihtide rahvuslikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi palgejooni. Põlisrahvastel ei ole sarnast juurdepääsu riigis olevatele sotsiaalsetele teenustele ning haridusele ja neil puudub võimalus osaleda riigi ja kohaliku tasandi poliitikas.