Mida kujutab endast Valgevene majandus? Kui vaene on riik võrreldes Eestiga?
2000ndate alguse Lukašenka valimislubadus 500 dollarit igaühele, mis tol ajal tähistas rikkuse kasvuootust, on muutunud kaasaajal ilkumise objektiks.
Tema võimul olekul kasvas Valgevene kuupalk USA dollarites 1999. aasta 50-lt 500-ni. Valijate jaoks on see probleemiks, kuna alates 2010. aastast on sissetulekud jäänud samale tasemele.
65-aastane endine kolhoosijuht on jäänud kinni nõukogude stiilis käsu- ehk plaanimajandusse. Ta ei mõista, miks on inimestel kogu aeg hambus riigiettevõtted.
„Inimestel on sellest kõrini, nad tahavad muutuseid,“ ütles finantssektori ettevõtte Alpari Eurasia vanemanalüütik Vadim Iossub Reutersile. „Inimesed tahavad näha kasvõi mingisugust arengut.“
Venemaa toetas pikka aega Valgevenet, makstes tasu torujuhtmete kaudu Venemaalt Lääne-Euroopasse maagaasi ja nafta saatmise eest. Valgevene sai sõbrahinnaga naftat ja maagaasi ning rafineeris nafta kütusteks, mida jagus nii omas riigis kasutamiseks kui ka ekspordiks.
Kui Venemaal läks rahaliselt kitsamaks ja Valgevenega liitriigi tegemine ei edenenud, hakkas Venemaa piirama Valgevene toetamist. Parematel aegadel subsideeris Venemaa Valgevenet odava energiaga suurusjärgus 10 protsendi ulatuses viimase majanduse kogutoodangust, kirjutas ProjectSyndicate.
Mõnes mõttes pole Valgevene Nõukogude ajast oluliselt muutunud. Umbes 70 protsenti majanduse kogutoodangust tuleb riigile kuuluvatest ettevõtetest.
Valgevene on väga sõltuv mõnest üksikust riigile kuuluvast rasketööstusettevõttest. Riigi tähtsaimate ettevõtete seas on väetisetootja Belaruskali, kaks suurt naftarafineerimistehast, Minski traktoritehas ja Minski autotehas (MAZ). Selliseid ettevõtteid subsideeritakse võimsalt ja nad on ebaefektiivsed.
Valgevene majandus sõltub oma madalakvaliteetsete tööstuskaupadega tugevalt Venemaa turust, kuna need pole Läänes konkurensivõimelised.
Augusti alguses, enne valmisi, lubas Lukašenka viie aastaga palga kahekordistamist. Ta märkis, et kiireid muutuseid pole vaja, Valgevene võiks olla stabiilsuse saareke keset tormist maailma. Ta ootas lähiaastatel 3-4 protsendist majanduskasvu. Nüüd aga on valimiste järel riigis valdavad valimispettuste süüdistustest kantud rahvameeleavaldused ning mitmetes suuretettevõtetes toimuvad streigid.
