Mida teha selleks, et ettevõtte pankrot ei viiks juhatuse liikme isikliku pankrotini?
Ettevõte, kelle käive ja kasum satuvad eriolukorra tõttu ettenähtavas tulevikus suure löögi alla, peab arvestama pankrotiavalduse esitamise kohustusega. Äriseadustiku kohaselt peab osaühingu või aktsiaseltsi juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule pankrotiavalduse. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et pankrotiavalduse esitamise kohustus teenib esmajoones eesmärki tagada äriühingu vara võimalikus suures ulatuses säilimine ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Teiseks tagab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses olukorra, kus äriühing ettenähtavalt ei suuda majandustegevusest tekkivaid kohustusi täita.
Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumine võib kaasa tuua juhtorgani liikme isikliku varalise vastutuse võlausaldajatele tekkinud kahjude eest, ent samuti vastutuse riigi eest maksunõuetest tulenevalt. Ettevõtte majandusliku seisu asjatundlik hindamine on juhatuse kohustus ning vastutus maksejõuetuse põhjustamise eest ei eelda juhatuse liikme pahatahtlikku tegevust, vaid piisab ka juhatuse hooletusest. Seepärast ei tasu ettevõtte majandusliku seisu prognoosimisel ja võimaliku maksejõuetuse hindamisel lähtuda nn optimistlikust stsenaariumist. Samuti väärib rõhutamist, et pankrotiavalduse esitamise kohustus ei ole kollegiaalne kohustus juhatusel kui juhtorganil, vaid individuaalne kohustus igal juhatuse liikmel ning seda ka siis, kui juhatuse liikmete esindusõigus on piiratud nt ühise esindusõigusega.
Võib eeldada, et eriolukorraga kaasnevas majanduslanguses on lisaks ettevõtete pankrotilainele oodata ka seda, et võlausaldajad on aktiivsemad hüvitusnõuete esitamisel pankrotistunud ühingute juhatuse liikmete vastu. Riigikohtu praktikas on võlausaldajate nõuded juhatuse liikme vastu tulenevalt pankrotiavalduse esitamisega hilinemisest põhjustatud kahju hüvitamiseks korduvalt tunnustamist leidnud. Seepärast võib ettevõtte pankrotistumine viia ka juhatuse liikme isikliku pankrotini.
Praktikas välja joonistunud kitsaskohtade tõttu on pankrotiseaduse muutmise kavatsus olnud päevakorral juba mõnda aega. Paraku on tänane reaalsus see, et valdav osa pankrotimenetlus lõpeb raugemisega ehk teisisõnu pole pankrotistunud ettevõttel isegi mitte vahendeid pankrotimenetluse läbiviimiseks, rääkimata võlausaldajate nõuete rahuldamisest. Statistiliselt raugeb Eestis ca 65% juriidiliste isikute pankrotimenetlustest ja ülejäänud juhtudel, kus pankrotimenetlused läbi viiakse, jõuab rahuldamiseni alla 20% võlausaldajate nõuetest. Need ei ole julgustavad numbrid. Muutunud oludes võib olla põhjendatud seadusemuudatuste vastuvõtmisel ja ellu rakendamisel suurem aktiivsus. Muuhulgas planeeritakse pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamist teatud juhtudel ka äriühingu nõukogule ja osanikele ning maksujõuetuse mõiste täpsustamist nii, et oleks hõlpsam hinnata maksejõuetuse olukorra tekkimise hetke ning seeläbi ka pankrotiavalduse esitamise tähtaegsust. Ühe võimaliku muudatusena kaalutakse eriregulatsiooni äriühinguga omanike või nendega lähedalt seotud isikute poolt äriühingule antud laenude allutamiseks, s.t. pankrotipesas oleks omanikulaenud allutatud laenu positsioonis teistest võlausaldajatest tagapool. Võimalike muudatustena on räägitud ka konkurentsiameti juurde maksejõuetuse teenistuse loomisest, mille peamiseks eesmärgiks on uurida seadusvastaselt tekitatud maksejõuetuste põhjuseid ja suurendada oma tegevuse kaudu võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid.
Kokkuvõtvalt tasub muutunud oludes läbimõeldult tegutseda nii potentsiaalse pankrotivõlgniku juhtkonnal kui ka võlausaldajal ning hoida end hoolikalt kursis pankrotiõiguse regulatsiooni võimalike muudatustega.
