Kohalike töötamine välismaal võib lõpptulemusena osutuda selleks kauaoodatud katalüsaatoriks, mis Eesti madalseisust välja viib, rahvusvahelise konkurentsivõime tekitab ja meie võlad maksab.

Kui inimesed lahkuvad Eestist, siis jääb hulk tööd tegemata ja majandus kasvatamata. Need inimesed panevad oma energia ja jõu teiste riikide arendamisesse. Ehk teisisõnu, kui meie tootev potentsiaal inimeste näol jookseb välismaale, siis on see Eestile kahjulik ning sihtriikidele kasulik. Teised riigid võtavad meie tööjõu hea meelega vastu ja kasutavad selle ära – on ju viimane odav pealegi. Kokkuvõtteks peaks Eesti taandarenema ja meie tööjõudu kasutavad riigid täpselt sellevõrra rohkem arenema.

Inimeste äraminek pidurdab sisenõudluse taastumist

Tulles praktikasse võib Eesti jaoks inimeste äraminek tähendada hoopiski positiivseid trende. Näiteks on Eesti jaoks olnud suureks probleemiks liigne orienteeritus oma siseturule. Paljud ettevõtted ei jõua kuidagi ära oodata aega, kui me majanduslikust madalseisust väljuksime ja meie sisenõudlus taastuks, et siis jälle siseturul endale kasumit korjata.

Inimeste jätkuv ja massiline minek välismaale pidurdab aga oluliselt siseturu arengut. Seega mida rohkem inimesi töötab ja elab kas alaliselt või lihtsalt kuude kaupa välismaal, seda vähem raha kulutavad need Eestis kaupu ja teenuseid ostes. Ühesõnaga raha küll teenitakse, kuid koduturul igapäevaseid olmekulutusi ei tehta.

Kui koduturul enam nõudlust ei ole, siis on ettevõtetel peamiselt kaks edasist varianti – kas lõpetada tegevus või suunata oma tähelepanu ekspordile. Kuna oma ettevõtte tegevuse lõpetamine on tavaliselt ikkagi halvem võimalik variant, siis tekib vajadus kasutada teist võimalust, ehk siis ekspordile panustamist. Seega enamik senimaani kohalikul turul tegutsenud ettevõtteid on sundseisus ja nende ainukeseks variandiks on läbi lüüa välisturgudel.

Kõige efektiivsem arenguvariant on nn sundareng. Vabatahtliku arengu raamides meie riigist paraku edukat eksportmajandust tekkinud ei ole. Kui eksportturg muutub ainukeseks ellujäämise viisiks, ehk siis hakkavad asjad kiiremini arenema.

Äraläinud on ikkagi heaks rahaallikaks

Paljud Eestist kaugel töötavad inimesed käivad aga siiski kodumaal, kas puhkamas või lihtsalt külas. Nad küll ei tee siin igapäevaseid olmekulutusi, kuid siiski ostavad vahest mõne maja või korteri, maksavad kinni mõne laenu, investeerivad kellegi haridusse või teevad muud analoogilist. Need äraläinud edukad on Eesti majanduse mõistes siiski puhta sissetuleva raha allikaks.

Ühesõnaga, kui palju inimesi läheb Eestist välismaale pikemaks perioodiks tööle, siis toetab see kohalikku majandust kahel viisil. Esiteks suunab meie majanduse rohkem eksportima ja teiseks toob riiki täiendavat raha. Mõlemad on oluliselt toetavateks teguriteks pikaajalise ja jätkusuutliku majanduskasvu tekkeks ning püsimiseks. Mõlemad trendid viivad pikemas perspektiivis kõigi siin elavate inimeste elujärje paranemisele ja ostujõu suurenemisele.

Kahtlemata on inimeste äraminekud sotsiaalselt valulised ja sageli just sundseisust tingitud, kuid turumajandust suunavad protsessid on ikka valulikud. Kuid nagu näha, võib tänane probleemne trend Eesti majandusele pikemaks perspektiiviks väga tugeva vundamendi luua.

Eesti on seega jõudmas huvitavasse arengumudelisse, kus riigist lahkudes toetavad inimesed oma riigi majandust. Selline olukord ei ole kellegi teadlik majanduspoliitiline valik, vaid on selliseks kujunenud katse-eksituse meetodi tulemusena. Tulemus on mõneti problemaatiline, kuid siiski Eesti majandusele arenguväljavaadet lubav ning kindlasti parem, kui lõputu madalseis.

Kas siit tuleks järeldada, et mida rohkem meid Eestist ära läheb, seda parem riigi majandusele? Seda mitte, kuid senimaani aset leidnud majanduslik väljaränne ei ole ka vaid üks-üheselt halb näitaja. Uusväliseestlaste põlvkond on Eestile toeks ja ei lase riiki Ida Euroopalikku sumbumisse vajuda. Välismaale minejad on kui garantii selleks, et ka aastate päras saaksime rääkida nii Eesti kapitalist kui ka Eesti majandusest.