Marek Strandbergi ja Rainer Nõlvaku jutt rohelisest energiast on õige ja loll ühekorraga. Põlevkivi reostab ja tuumajaamadel on omad hädad. Raske vastu vaielda. Ühel hetkel keeravad nad vindi aga niipalju üle, et neid on raske tõsiselt võtta.
Liivale ehitatud tulevik
Strandberg räägib: vähendame kivi põletamist, vabanenud CO2 kvootide müügist teenime raha ja ostame elektrit sisse. Nõlvak lisab, millist roppu raha nende kvootide eest võiksime saada. Esiteks ei ole teada, millisest rahast räägime. Isegi kvootide mahud on lahtised. Mehed unustavad ära ka veidra paradoksi, et tulevikukvoote jagatakse tänase emissioonimahu baasil. Piltlikult öeldes, mida rohkem Eesti Energia seda saasta praegu õhku paiskab, seda suuremad on ka tema tulevikukvoodid.
Kui aga jutt läheb elektri importimisele, meenub mulle kohe Sandor Liive Vilniuse-Tallinna lennukis. Mees pajatas rahulolevalt käsi kokku hõõrudes, kuidas neil õnnestus lätlastele müüdava elektri hinda tõsta. Importelektrist sõltuvad lätlased ostsid varem seda ju suuresti Ignalinast. Kui seal aga esimene reaktor 2005. aasta alguses kinni pandi, polnud leedulastel enam elektrit anda. Karm, kuid nii need asjad päris maailmas käivad.
Ja kuskohast me seda elektrit üldse ostaksime? Venemaalt? Soomlased saavad sealt, aga neilgi on omad hädad. Viimati oli talv külm ja venelastel polnud piisavalt. Mitte et nad pahad oleksid, vaid neil endalgi tuli puudu. 2009. aastal pannakse ka praegune Ignalina kinni. Jälle piirkonnas elektrit vähem. Rootslased omakorda räägivad, et nemad tahavad saada esimeseks nafta- ja tuumavabaks riigiks maailmas. Küsisin rootslaste plaani kohta Pertti Simolalt ? tema juhib Soomes Olkiluoto tuumajaamu. ?Fine!? vastas Simola ja naeratus ei tahtnud näole ära mahtuda. Uuele Leedu jaamale mõeldes on muuseas paberile tõmmatud ka esimesed jooned Leedu-Rootsi vahelisest merekaabliprojektist. Natuke on rootslaste sellises käitumises ju ka silmakirjalikkust.
Ja teine pool entusiastide jutust on terve hunnik ?ehkusid?, ?olekseid? ja ?hinnangulisi? asju. Tuul, päike, vesinik, kütuseelement, fusioon ja kes teab, mis veel. Kohe-kohe peaks uued tehnoloogiad tootmisliinidelt maha veerema. Kui nad loeks kümne aasta taguseid ajalehti, siis teaksid, et juba siis veeresid need asjad kohe-kohe liinidelt maha. Vahepeal on mõnedki kainemaks saanud. Näiteks kütuseelemendil autosid arendavad Daimler Chrysler või Toyota on oma prognoosidega hoopis ettevaatlikuks muutunud.
Kütuseelement ei sobi
Nimelt on selgunud, et transpordi jaoks valitud kütuseelemendi tüüp lihtsalt ei sobi. Ta pole vigane, mis vajaks väikest nokitsemist, vaid on põhimõtteliselt vale. Tuleb otsast alustada. See ei ole süüdistus teadlaste, inseneride või autofirmade suunas. Selline lihtsalt fundamentaalteadus on: prognoosimatu ja aeganõudev. Kui Ernst Rutheford 1919. aastal esimest korda maailmas tuuma lõhustas, läks samuti oma 50 aastat, enne kui tõelised kommertstuumajaamad püsti pandi. Praegu ei ole need alternatiivtehnoloogiad veel lihtsalt valmis.
Uusi tehnoloogiaid on vaja ja ühel hetkel need läbimurded ka tulevad. Lihtsalt jube ohtlik on põlevkivielekter ja tuumaprojekt kiiresti kõrvale heita, teadmata, kas see läbimurre tuleb 5, 10 või 25 aasta pärast. Küll on siin aga koht, kus Strandberg ja Nõlvak võisid tõesti Eesti Energiat kottida - miks meie energiahiid ei panusta piisavalt uute asjade arendamisse.
Okei, natuke võib neile ka andeks anda. Ei olnud ju väga ammu, kui Eesti Energia oli üks segane monstrum, mis tootis elektrit, kasvatas kartuleid, pidas sanatooriume ja remontis traktoreid. Seejärel tuli NRG aeg ja siis energiafirma muutmine rahvusvahelisemaks. Lühidalt öeldes oli palju maapealseid asju vaja ära teha, enne kui tulevikku vaadata. Nüüd on aga see aeg igal juhul käes.
Mulle meeldivad soomlased. Nad on targad ja nutikad. Nad ei ole nii suured idealistid kui Nõlvak või Strandberg, kuid nad pole ka nii tänases päevas nokitsejad nagu Eesti Energia. Needsamad Fortumid ja Pohjolan Voimad, kes Soomes tuumajaamu peavad ja sütt põletavad, rahastavad samas ka päikese, vesiniku, tuule ja kütuseelemendi alaseid uuringuid. See on ratsionaalne lähenemine. Ka soomlased ei tea, millal täpselt kõik tehnoloogilised läbimurded toimuvad. Oma panust andes aga kindlustavad nad vähemalt selle, et kui ühel päeval läbimurre toimub, on ka nemad pioneeride hulgas, laua taga otsustajate seas.
