Miks saavad Tallinna bussijuhid sama töö eest 2-3 korda vähem palka kui Helsingi bussijuhid? Miks ikkagi luuakse ühe ja sama tööga ühel pool lahte kordades vähem väärtust kui teisel pool?

Kuigi esimesel pilgul tundub siin peituvat mingi müstiline vastuolu, on selline erinevus tekkinud siiski täiesti ratsionaalsetel põhjustel.

Tööviljakust mõõdetakse teatavasti kas mingis ajaühikus loodud lisandunud väärtuse suurusega või siis naturaalühikutes ja põhimõtteliselt pole siin midagi üle mõistuse keerukat. Üksnes lihtsad jagamistehted.

Rahvusvahelises võrdluses tekitavad aga nii saadud tulemused raskesti selgitatavaid küsimusi seepärast, sest ühe ja sama mahu ja kvaliteediga töö ei loo siin ilmas alati ühepalju lisandunud väärtust.

Raskused algavad juba sellest, et ühe ja teise asja väärtus kujuneb turul ja sõltub pahatihti enam turutingimustest kui tehtud tööst. Nii näiteks ei võimalda eestlaste soomlastest kordades väiksemad sissetulekud meil maksta siseturul pakutavate teenuste eest sama hinda kui see on tavaline Soomes. Sellest tingitult ei saa ka nende teenuste osutajad loota endale samaväärset sissetulekut kui nende kolleegid teiselpool lahte.

Peale selle ei saa üheski riigis sisenõudlus (sellest põhiosa annavad palgad) kasvada suuremaks kui seda lubab antud maa maksebilanss. See tähendab, et igal maal tavaringlusesse minevate kaupade ja teenuste import ei saa keskpikas perspektiivis kuigi palju ületada selle maa netoeksporti. Selleks pole lihtsalt raha.

Raha pole seepärast, et kulutame iga euro eest netoekspordi tootmseks tunuvalt rohkem tööd kui soomlased ja seetõttu teenime ka suhteliselt vähem raha. Nii et peale bussisõitjate madala ostujõu hoiab meie bussijuhtide palku madalal ka see asjaolu, et Eesti majandus teenib välisturgudel iga ekspordi tootmisele kulutatud töötunniga suhteliselt vähe raha.

Paraku me hetkel rohkem teenida ei suuda ja seda päris mitmel põhjusel. Kui esimeses järjekorras mitte sellepärast, et kõikides meie ettevõtetes oleks töö organisatsioon ja intensiivsus viletsad. Arvan, et enamiku meie probleemidest võib siin paigutada mõiste „raja sõltuvus“ taha.

Oleme ammugi hõivatud ja jagatud maailmaturul uustulnukad. Meid seal ei tunta ja me ise tunneme seda turgu veel üsna kehvasti. Sellises olukorras on loomulik, et meil pole eriti palju oma tooteid ning et ettevõtete esimeseks sammuks maailmamajandusse oligi lihtsa allhanke tegemine ja alles seejärel hakati nihkuma sellest kõrgemale tasemele.

Teiseks moodustavad meie toodangust originaalsed ja huvitavad tooted suhteliselt väga väikese osa seepärast, et meil on väga vähe selliseid ettevõtteid, kes suudaks pidevalt kuluka ja suuremahulise tootearendusega tegeleda. Ka pole meil vajalikul määral selleks vajalikku tööjõudu. Neid on, kuid nende osa ei kasva piisavalt kiiresti.

Aga neid, kes oma kaupa suure ostujõuga turgudel iseseisvalt müüa suudaks, on meil veelgi vähem: reeglina on meie tootjail oma toodanguga siiski väga raske lõpptarbijani pääseda. Paraku on aga tootearendus ja müük koos logistikaga kõige tulusamad kohad väärtusahelas. Tootmine ise, olgu tooteks kas valmiskaup või allhange, selle tegijale erilist tulu ei anna.

Arvan, et meil ei maksa end Taani, Austria ja isegi Iirimaaga võrreldes liiga halvasti tunda, sest neist kahel esimesel on sajandite ja Iirimaal vähemalt mitmekümne aasta pikkune eestmineja eelis. Iirlastel lisaks sellele veel eriline asukoht anglosaksi maailmas ja majandusliku spurdi ääretult õnnelikult soodne ajastatus.

Tasub meenutada, et Taani oli juba sajand tagasi Euroopa toiduainetetööstuses nii tehnoloogiate loomises kui ka toiduainete tootmises Euroopa turul tähtsate tegijate seas, ning et iidsete meresõitjatena on taanlased maailma kaubaveduses nii laevade ehitamises kui ka vedude korraldamises igaviku tugeval positsioonil asunud.

Aga Iirimaad mõne aasta taguseks pekspoisiks nimetada oleks liiast. On tõsi, et selle maa New Yorgi ja Londoniga võrdselt agressiivset pangandust harrastanud kommertspangad vedasid oma maa rahanduse sellisesse auku kust siiamaani pole välja tuldud (riigivõlg üle 100% ja eelarve defitsiit 10% lähedal), kuid ülejäänud osas Iirimaa majandus endiselt nii tugev, et Iirimaa riigivõla pärast tuntakse suhteliselt vähem muret.

Kuid tööviljakuse ja jõukuse arvutamisel ja võrdlemisel on veel kolmas probleem: SKT on see mis ta on – antud territooriumil toodetud kaupade netoväärtus ja ei midagi muud. Juba 1934 aastal Ühendriikide Kongressis rahvusliku raamatupidamise põhimõtteid tutvustades selgitas S. Kuznets kuulajatele muu hulgas ka seda, et SKT ja jõukuse vahele võrdusmärki panna ei tohi.

Paraku on järgmise seitsmekümne aasta jooksul seda parema näitaja puudusel alatasa just tehtudki. Tulemuseks aga kohati kõvasti moonutatud pilt rahvaste tegelikust jõukusest. Nii näiteks peaks SKT järgi arvutatult olema iga luksemburglane keskeltläbi kaks korda rikkam kui sakslane, aga kui neile seda öelda, hakkaksid nad naerma.

Tõsi, luksemburglaste aastased sissetulekud on suuremad, kuid üksnes paarkümne protsendi võrra. Asi on ju selles, et Luksemburgi SKT kooseisu on arvestatud peale sinna tervest maailmast konsolideeritud tulude ka naaberriikidest seal tööl käivate inimeste palgad jne.

On või oli ka meie Skype Luksemburgis registreeritud... Kuid Luksemburg ei ole siin veel tipp – SKT on suurim territooriumidel, kus asuvad off-shore pangad aga kui riikad on nende saare päriselanikud on hoopis omaette küsimus.

Ning kui tulla Iirimaa näite juurde tagasi, siis on ka Iirimaa SKT järgi arvutatud jõukuses mingi osa Luksemburgi tüüpi jõukusel.

Aga SKTd, või õigemini rahvaste rikkust ja jõukust on võimalik suurendada ainult ühel viisil: ratsionaalselt investeerides ja väärtusahelat mööda üles rühkides. Ja kuidas seda Euroopas teha, võib vist kõige paremini õppida Austrialt. Sellest, kuidas austerlased kasutasid ära ja arendasid edasi kõiki koostöövõimalusi Saksamaaga ning andsid endale aru, et ilma tugeva partneri ja pikaajalise ning usaldusväärse koostööta nad ise eriti kaugele ei jõua.