Selle üheks põhjuseks on erinevused omaaegses investeeringutoetuste poliitikas eri ELi maades.

Pärast EL-iga ühinemist sulgesid uksed või läksid pankrotti paljud Eesti munatootjad (suurimana Tamsalus asunud farmikompleks). Teised jäid ellu, kui neil oli kõrvaltegevusi.

Kui veel 2004. aastal olid Eestis munade tootmine ja tarbimine enam-vähem tasakaalus, siis nüüd oleme aastaid isevarustatusega kusagil 2/3 juures.

Teiseks isevarustatuse langemise põhjuseks on olnud rahvusvaheliste kaubanduskettide sisseostupoliitika, mistõttu on Baltikumi piires olnud nn omatoodete tootjaks suuremad Läti ja Leedu munatootjad, piirates kohalike väiksemate munatootjate müügivõimalusi märgatavalt.
(Talleggi võib isegi Baltikumi mastaabis pigem keskmise suurusega või väiketootjaks nimetada - meie tootmismaht on Läti suurimast munatootjast kuus korda väiksem.)

Aastail 2010-2011 toimunud ületootmine viis muna hinna langusesse ning see on turuosaliste loomuliku käitumise tagajärg.

Kui 2008. aastal oli munaturg (hind) tipus ja vilja hinnad langesid, tundus paljudele EL-is hea mõte munatootmist laiendada. Nii tekkiski suur ülejääk ja muna hinna langus, mis sööda hinna meeletu tõusu taustal eriti raskelt mõjus.

Nüüd septembris on juba märke muna hinna tõusmisest ja põhjuseks tootmise planeeritud või sunnitud vähenemine.

Hea näide on Leedu suurima munatootja Vievio Paukstynase (neli korda suurem kui Tallegg) hiljutine pankrot. Seega mitte midagi uut siin ilmas – nüüd hakkab muna hind tõusma ja tootjate halvad ajad ununevad luues eeldused uueks languseks paari aasta pärast...

Lähiajal segab ELi turul vett ka puuride vahetamise kohustusest tingitud segadus. Tekkivad tootmise järsud kõikumised seoses farmide sulgemise ja uuesti avamisega. Mõned rikkamad maad (näiteks Suurbritannia), kus kõik vanad puurid täiustatud puuride vastu vahetatud, võivad keelata vana tüüpi puuridest pärit muna sisseveo, mis omakorda loob munaturul anomaaliaid.

N-ö tavatarbija perspektiivist ei ole kogu see mäng muidugi kuigi oluline, sest vaatamata väikestele hinnakõikumistele on muna siiski baastoiduainena soodne ja kindlalt kõige soodsam ja tervislikum loomse valgu allikas. 1 euro eest karp mune pole sugugi kallis, kui asja üle järele mõelda.

Seda kinnitab ka muna tarbimise pidev kasv Eestis perioodil 2006-2010: 163-lt munalt inimese kohta 187 munale aastas. Seda sõltumata muna hinna kõikumistest.