Miks peab VEB-i kaasuses ainsana eriarvamusele jäänud riigikohtunik vajalikuks asja uuesti uurida?

 (46)
Riigikohtus
Foto: Tanel Meos

Ärileht avaldab riigikohtunik Jaak Luige eriarvamuse täismahus ja muutmata kujul.

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. jaanuari 2015. aasta määruse kohta asjas nr 3-4-1-39-14.

Leian, et Riigikohus pidanuks kaebuse haldusmenetluse seaduse analoogia alusel rahuldama, siis saanuks Riigikogu anda VEB fondi saagale adekvaatse poliitilise, õigusliku ja moraalse hinnangu.

1. Põhiseadust sügavuti uurides näeme, et see sarnaneb kindlustuspoliisile, milles riik on kindlustusandja ja põhiõiguste kandjad on kindlustusvõtjad. Selle lepingu üldtingimuste (aluspõhimõtete) järgi on riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Vabaduse teine nimi on põhiõigus.

Põhiõiguste otstarbeks on riigivõimu teostamisele piirangute seadmine. Nii tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (PS § 3) ning õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud aga peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11).

2. VEB fondi saaga mõistmisel juhindun A. Einsteini põhimõttest, et kõik tuleb teha võimalikult lihtsaks, kuid mitte sellest lihtsamaks. Olgu seaduslikkus elulise tegelikkuse vastavus õiguslikule tegelikkusele. Õigusvastasus on sel juhul vastuolu seaduse järgi olema pidava ja selle vahel, mis tegelikult on.

3. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega otsustati moodustada Eesti Panga juures NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB-s) külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Vabariigi nõuete fond (punkt 1). Otsuse seletuskirja järgi koondatakse kõik nõuded UBB ja PEAP vastu eraldiseisvasse riiklikku fondi, fond emiteerib sertifikaate VEB-i nõuete ulatuses, st ca 890 miljonit krooni, mille tulemusena kompenseeritakse UBB ja PEAP külmutatud VEB-kontod sertifikaatidega (p-d 1 ja 2). Seletuskirja punkti 3 järgi kompenseerivad UBB ja PEAP Riigikogu otsuse kohaselt oma klientide kontod fondi sertifikaatidega, misjärel klientide nõuded (ca 533 miljonit krooni) kanduvad üle pankadest fondi.

4. Seletuskirja juures oleva Eesti Panga nõukogu otsusega kinnitatud VEB fondi sertifikaadi tingimustes nähti ette, et fond teeb külmutatud vahendite kogusumma ulatuses sertifikaatide emissiooni pärast fondi moodustamist ning VEB-s külmutatud UBB ja PEAP vahendite ülekandmist (p 1).

5. Riigikogu otsusega nähti ette kompenseerida sertifikaatidega PEAP ja UBB klientide need nõuded, mis on seotud endises VEB-s külmutatud kontodega, samuti pankade endi nõuded VEB-i vastu osas, mis ületavad klientide nõuete summat (p 4). Fond pidi kuue kuu jooksul kokku kutsuma fondi kreeditoride üldkoosoleku fondi juhatuse valimiseks. Kuni juhatuse valimiseni volitati Eesti Panga nõukogu kooskõlastatult Vabariigi Valitsusega otsustama fondi koondatud nõuete realiseerimisega seotud küsimusi (p 7).

6. Niisiis eeldab Riigikogu otsuse täitmine, et pangad loovutavad nõuded VEB-i vastu riigile või fondile ning pankade kliendid (kreeditorid) annavad neile nõusoleku võla ülekandmiseks (TsK § 216 ja § 220). Nõuete (890 miljoni krooni) loovutamise eest fondile saavad PEAP ja UBB samas mahus sertifikaate. Sertifikaatidega (533 miljonit krooni) kompenseerivad pangad oma kohustused klientide vastu ning klientide nõuded kanduvad üle fondi.

7. Järgnevalt on oluline välja selgitada, kas fond moodustati Riigikogu otsusega ettenähtud viisil ja kas fondi sertifikaat oli väärtpaber ning kas kaebajate nõuded PEAP ja UBB vastu lõppesid.

8. Eesti Panga 21. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 11 käsib Eesti Pank moodustada fondi VEB-s külmutatud Eesti pankade summadest, koondada fondi PEAP ja UBB nõuded VEB-s külmutatud kontode kohta. Fondi nõukogu kokkukutsumiseni nimetatakse fondi tegevdirektori ajutiseks kohusetäitjaks E. Teimann, keda volitatakse esindama fondi asutaja huve fondi registreerimisel. Sama käskkirjaga kinnitatakse fondi põhikiri, mille järgi juhib fondi igapäevast tegevust, tema vahendeid käsutab ning nende sihipärase kasutamise eest vastutab fondi nõukogu. Fondi nõukokku kuuluvad rahandusminister ja Eesti Panga president ning nende nimetatud fondi tegevdirektor. Põhikirja järgi juhindub fond oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest, teistest normatiivaktidest ja oma põhikirjast. Samas on käskkiri fondi tegevdirektori ajutise kohusetäitja määramise ja põhikiri fondi nõukogu moodustamise kohta otseses vastuolus Riigikogu otsuse punktiga 7.

9. Eesti Panga 25. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 14 aga pannakse kuni fondi juhatuse põhikirjas ettenähtud korras kokkukutsumiseni fondi tegevuse juhtimine Eesti Panga asepresidendile E. Teimannile, keda volitatakse korraldama fondi asjaajamist ja otsustama kõiki fondi varaga seotud küsimusi Riigikogu otsuste, Vabariigi Valitsuse määruste, korralduste ja fondi põhikirjaga ettenähtud korras. See on absurdi algus: fondi põhikiri juhatust fondi juhtorganina ette ei näinud, juhtorganiks oli põhikirja järgi fondi nõukogu. Riigikogu otsuse järgi volitati hoopiski Eesti Panga nõukogu kuni juhatuse valimiseni otsustama kooskõlastatult Vabariigi Valitsusega fondi koondatud nõuete realiseerimisega seotud küsimusi (p 7).

10. Erinevalt Riigikogu otsuse seletuskirjale lisatud Eesti Panga nõukogu otsusega kinnitatud fondi sertifikaadi tingimustest ei nähta Eesti Panga 25. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 15 kinnitatud fondi sertifikaatide tingimustes ette fondi moodustamist ja VEB-s külmutatud UBB ja PEAP vahendite (nõuete) fondi ülekandmist. Selle asemel antakse käskkirjaga fondile luba emiteerida fondi sertifikaate VEB-s külmutatud Eesti kommertspankade korrespondentkontode jäägi ulatuses ning fondi juhataja ajutisel kohusetäitjal kästakse seada sisse fondi sertifikaatide register. Eesti Panga kinnitatud sertifikaadi tingimuste kohaselt oli sertifikaatide arvu ja nominaalväärtuse määramine aga fondi juhatuse pädevuses.

11. Eesti Panga 25. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 16 kästakse PEAP-l Riigikogu 21. jaanuari 1993. a otsuse kohaselt samast kuupäevast üle anda fondile panga klientide VEB-i paigutatud kontod; pärast klientide VEB-i kontode fondi koondamist anda välja PEAP-le sertifikaadid panga arvele jäänud korrespondentkonto jäägi ulatuses; võtta sertifikaadi nimiväärtuse määramisel aluseks PEAP raamatupidamise andmed 18. novembri 1992. a seisuga ja välja anda sertifikaadid PEAP klientidele neile selle panga kaudu VEB-i paigutatud summade ulatuses ning Riigikogu 21. jaanuari 1993. a otsuse alusel panna nende nõuete rahuldamine VEB fondile. Mis alusel jaotas Eesti Pank VEB-s külmutatud PEAP ja UBB kontod pankade ja nende klientide kontodeks?

12. Riigikogu otsuse seletuskirjast ja selle lisadest nähtuvalt moodustavad VEB-s külmutatud 890 5 miljonist kroonist PEAP ja UBB klientide vastukülmutatud nõuded ca 533 krooni ja kommertspankade omavahendid 357 miljonit krooni.

13. Riigikontrolli 11. juuni 2014. a aruande järgi oli korrespondentkonto lepingute kohaselt kahel pangal VEB-s neli kontot (mõlemal nn avatud ja suletud kontod) valuutade, mitte klientide kaupa. PEAP ja UBB kontodel külmutatud 890,5 miljonit krooni oli täies ulatuses pankade raha. Riigikontroll leidis, et korrespondentpanganduse olemusest tulenevalt puudus alus jaotada VEB-s külmutatud raha pankade ja hoiustajate rahaks. Riigikontrolli selgituste järgi ei pea pank vara üle arvet klientide kaupa, kliendi hoiustatud raha on panga vara, mida pank kasutab tulu teenimise eesmärgil (p-d 140–146).

14. Seega PEAP ja UBB panga omavahendeid (omakapital, kasum ja reservid) VEB-s külmutatud ei olnud. Pankade omavahenditena käsitas Eesti Pank hoopiski raha, mille pangad olid välja maksnud VEB-i kaudu arveldanud klientidele pärast pankade kontode külmutamist VEB-s (aruande p-d 151–157). Riigikontroll tegi kindlaks, et 20. jaanuari 1993. a otsuse tegemise ajal oli kahel Eesti pangal VEB-s 17. novembri 1992. a kursiga valuutat 845 miljoni krooni väärtuses ehk 45,5 miljonit krooni vähem, kui oli märgitud Riigikogu otsuse seletuskirjas (p 132).

15. Eelnevale käsitlusele tuginevalt võime väita, et fondi ei moodustatud. Seda seisukohta toetavad nt järgmised dokumendid:

1) PEAP 23. aprilli 1993. a kiri, milles pank kinnitab, et AS Akke omab PEAP-s blokeeritud valuutakontot ning et lähemal ajal kantakse PEAP ja UBB nõuded VEB-i ja mainitud pankade võlad külmutatud arvete omanike vastu üle VEB fondile (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi toimik asjas nr 3-4-1-4-12, II kd, tl 43);

2) VEB fondi 11. mai 1993. a kiri nr 1 endises PEAP-s ja UBB-s 18. novembri 1992. a seisuga külmutatud TSL International vahendite fondi registrisse kandmise kohta (aruande lisa 1/nr 1);

3) 27. juunil 1994. a sõlmitud leping, millega PEAP müüb VEB-s blokeeritud valuutavahendeid United Russian Finance Joint Veaturele (aruande lisa 1/nr 2).

16. Esimene ametlik registergi koostatakse alles 31. mail 1995. See ei kajasta andmeid sertifikaatide ja tunnistuste väljaandmise aja kohta. Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga omandatud sertifikaatide kohta ei ole registris märget nende seotusest PEAP või UBB-ga. Suurema osa VEB-i registrisse kantud nõuete puhul ei ole märgitud, kas sertifikaadiomaniku raha külmutati PEAP või UBB kontol (aruande p-d 230, 235 ja 236).

17. Riigikontrolli aruande järgi oli VEB-s külmutatud raha nõudeõigus UBB ja PEAP-i õigusjärglasena üksnes PEP-l. Seega sai registrisse kantud UBB või PEAP klient iseseisvalt VEB-i vastu nõudeid esitada eeldusel, et PEP loovutab talle osa oma nõudest VEB-i vastu (p 257).

18. Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" seletuskirja järgi loovutas PEP fondile nõude VEB-i vastu 3. mail 1996. Selleski võib kahelda, kuna pärast nõude loovutamist realiseerib pank oma nõude VEB-i vastu 32,3 miljoni USA dollari väärtuses (aruande p-d 327–393).

19. Nüüd võime teha järelduse, et fondi sertifikaadid ei olnud väärtpaberid, mille tegelikuks sisuks oli nõudeõigus VEB-i vastu. Pankadele väljastatud sertifikaadid olid tagatud Eesti Panga ja Vabariigi Valitsuse kohustustega; PEAP ja UBB klientidele Riikliku VEB fondi nime kandva registri poolt välja antud sertifikaadid olid väärtusetud. Seetõttu leian, et Riigikohus ei ole kaebajatele taganud piisavalt tõhusat õiguste kaitset. Kaebajate nõuded PEAP ja UBB vastu ei lõppenud.

20. Riigikohtu üldkogu 20. novembril 2012 asjas nr 3-4-1-4-12 tehtud otsuse järgi kehtib Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus sõltumata selle kaheldavast õiguspärasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni (p 29). Nõustun, et Riigikogu nimetatud otsus kehtis 15. veebruarini 2012. Muus osas ei ole aga haldusasjas tehtud kohtuotsusega tuvastatuks loetud asjaolud, seisukohad ja järeldused tsiviilasja arutavale kohtule siduvad. Arvelduskonto leping on kestvusleping, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Siiski on nõude aegumise osas oluline silmas pidada, et kohus ei kohalda seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (VÕS § 6).

21. Eelneva arutluse kontekstis jahmatas mind tõsiselt Riigikogu põhiseaduskomisjoni 15. detsembri 2011. a arvamuses Riigikogu otsuse eelnõu 130 OE kohta esitatud seisukoht, et ettevõtete poolt välisvaluuta paigutamisel VEB-i oli tegemist panga ja klientide vahelise suhtega, mis kuulub oma iseloomult eraõiguse valdkonda ja on alati seotud äririskiga. Nagu eespool märgitud, ei olnud PEAP ja UBB klientidel lepingulisi suhteid VEB-ga.

22. Samas olen ma veendunud, et käsitletav seisukoht tuleneb sellest, et me oleme sageli tegelikkust moonutavate uskumuste, kujutluste ja väärtushinnangute võimuses.

23. Olen rõõmus, kui mul õnnestus VEB fondi saagas valitsevasse õiguslikku kaosesse veidigi selgust tuua. Loomulikult ei leevenda see kuidagi väärtuskriisi, kuid K. Jaspersi sõnadega: „Kes tahab selles kriisis pöörduda tagasi päris algusesse, peab minema läbi kaotatu, meenutamaks nii, et sellest ka midagi õppida võiks; sammuma läbi nõutuse, jõudmaks otsusele iseenda suhtes; proovima osaleda maskeraadil, tajumaks midagi tõelist."