Miks teha pool rehkendust, kui võiks teha terve ehk parim aeg riigihangete seaduse muutmiseks

Rahandusministeerium on esitanud ettepaneku muuta riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo) kahe aasta pärast kohtusüsteemi osaks. See on hea idee, kuid milleks teha pool rehkendust, kui võiks teha terve?

Eesti hankevaidluste lahendamise süsteemis on neli astet ning VaKo on esimene instants, kuhu vaidlusi lahendama minnakse. Seejärel vaieldakse asja edasi kohtus, kuigi valdavas enamuses edasikaebamist ei toimu ja vaidlus päädibki VaKo otsusega.

Ministeeriumi plaan on lihtne - võtta VaKo senised funktsioonid ja võimalusel ka komisjoni liikmed ning sulandada kõik see halduskohtu osaks. Kuigi ministeeriumi ettepanek seda niimoodi ei väljenda, on kavatsuse taustaks see, et kui miski näeb välja nagu kohus, käitub nagu kohus ja väljendub nagu kohus, siis ta peaks olemagi kohus. Riigihangete vaidlustuskomisjon aga ei ole praegu kohus, vaid ministeeriumi „juures" asuv ebamäärase õigusliku staatusega organ, kus pooled peavad hankevaidlusi enne kohtusse minemist maha pidama.

Võetud eesmärgi saavutamine eeldab, et seadusandja ning kohtusüsteem suudavad ja tahavad võtta parima mõlemaist maailmaist ja sulandada VaKo ülesanded kohtusüsteemi pärusmaaks. Vastasel korral võime kaotada tänasele kohtuvälisele süsteemile omase kiiruse, asjatundlikkuse ja efektiivsuse, mis on kaasa toonud suure usalduse VaKo otsuste suhtes. Samuti oleme praegu oma vaidluste lahendamise mudeliga ühed Euroopa kiiremad ja efektiivsemad. Pole üllatav, et eeltoodu on viinud ministeeriumi ka tõdemuseni, et midagi hullu ei juhtuks ka siis, kui praegune mudel edasi kestaks.

Igal juhul lubaks kavandatav reform VaKo-l ollagi „päris kohus", vähendada hankevaidluste astmete arvu, ühtlustada vaidlustamise ja kohtupidamise reegleid ja põhimõtteid ning tagada tulevikus spetsialiseeruvate „riigihanke kohtunike" areng ja järelkasv. Rääkimata veelgi suuremast sõltumatusest seadusandlikust- ja täitevvõimust. Siinkohal ei tohiks aga unustada ära seda, et ka täna on halduskohtus olemas väga kompetentsed halduskohtunikud, kes ei peaks muudatuste tõttu hankeasjade lahendamisest täiesti kõrvale jääma.

Riigihangete valdkonnas on reformimise võimalust küllaga

Tänapäeval öeldakse sageli, et head kriisi on patt raisku lasta. Kuigi tegemist on praegu tõesti väärt mõttega, ei peaks riigihangete valdkonna reformimisel piirduma üksnes riigihangete menetluse „peenhäälestamise" ning vaidlustuskomisjoni saatuse ja staatuse muutmisega, vaid plaani tuleks võtta ka muud, mõneti ehk unustatud küsimused.

Esiteks võiks päevakorda võtta küsimuse sellest, kas on mõistlik ja otstarbekas, et hankevaidlusi lahendatakse (tulevikus) alati halduskohtumenetluses, kuid hankelepingust võrsunud vaidlusi hoopis tsiviilkohtumenetluses. Või vastupidi, kas on otstarbekas, et hankelepingu täitmisega seotud vaidlusi lahendab tsiviilkohus, mitte halduskohus, kes on muidu pädev hindama hankija tegevust riigihanke käigus.

Niisamuti võiks hakata avalikult arutama sellise vähe tähelepanu pälvinud funktsiooni üle nagu riigihangete järelevalve, mida praegu teostab Rahandusministeerium. Riik võiks analüüsida, kas riigihangete järelevalve funktsiooni on sellisel kujul vaja ning kui on, siis kas järelevalvet teostavaks üksuseks peaks olema ministeeriumi osakond. Seadmata kahtluse alla tublide järelevalveametnike professionaalsust ja pühendumust, on selge, et kõrvaltvaatajale ei pruugi tunduda usutav, et ministeeriumi järelevalve saaks olla poliitika kujundajatest ja poliitikutest täiesti sõltumatu. Selliste kaalukate otsuste tegemisel on iseäranis oluline, et asjad oleksid ausad ja näiksid ausad, eriti arvestades, kui olulisi otsuseid võib riigihangete järelevalve kellegi kasuks ja kahjuks teha. Kindlasti on paljudel meeles kuue aasta tagune praamivaidlus, mille raames tõstatati ka küsimusi sellest, kas riigihangete järelevalve on poliitiliselt mõjutatud või teeb oma otsuseid sõltumatult.

Mitmetes riikides on riigihangete järelevalve viidud poliitilisest otsustustasandist kaugemale ja see praktika klapib ka avaliku halduse teooriatega, mis rõhutavad järelevalve sõltumatuse vajadust. Seetõttu võiks kaaluda riigihangete järelevalve viimist näiteks Konkurentsiametisse, kuhu on juba tänaseks koondatud enamik majandushaldusõiguse järelevalve funktsioone, mille täitmine sõltumatust eeldab.

Eesti ei ole veel jõudnud oma arengujärgus olukorda, kus ametkonnad peaksid ja saaksid tegeleda ainult ilusate või veel ilusamate lahenduste pakkumisega. Riigihangete valdkonnast leiab kamaluga ka muid küsimusi, mida struktuurselt lahendada, seetõttu peaks riik jätkama valdkonna arendamist ning tõsisematele kitsaskohtadele leevenduste otsimist.