Miks vaesed jäävad vaesteks?
Olete endale valinud lahendamiseks küsimuse, mille kallal paljud majandusteadlased on pead murdnud, kuid pole seni suutnud eduka tulemuseni jõuda. Kuidas te võtaksite kokku oma raamatu “Kuidas rikkad riigid said rikkaks… ja miks vaesed jäävad vaesteks?” põhiküsimuse?
Umbes 200–300 aasta eest oli see teema üheks peamiseks arutelude objektiks — 18. sajandil räägiti palju sellest, kuidas saavutada inimeste heaolu ja õnn. Tänapäeval aga räägitakse nendest teemadest nii abstraktsete mudelite tasandil, et enamikul inimestel on raske aru saada, kas räägitaval on midagi pistmist inimeste õnne, heaolu või jõukusega. Seega otsustasin teha lihtsalt seda, mida pole juba tükil ajal tehtud — rääkida asjadest vähem abstraktselt, selgitada jõukuse ja vaesuse põhjuseid lihtsamalt ja loogilisemalt. Seeläbi tõin majandusteaduse tagasi reaalsuse juurde, kust ta Teisest maailmasõjast saati oli üha kõrgematesse abstraktsuse sfääridesse liikunud. Ja reaalsus on piisavalt hästi näidanud, et praegu maailmas valitsev vabakaubanduskeskne lähenemine on pigem põhjuseks sellele, et vaesed jäävad vaesteks, kui sellele, miks rikkad riigid said omal ajal rikkaks.
Nimelt pani tuntud majandusteadlane David Ricardo tänapäevasele vabakaubanduskesksele majandusteadusele aluse oma suhtelise eelise teooriaga. Selle teooria kohaselt peaks iga riik keskenduma just nimelt sellistele majandustegevustele, milles tal on suhteline eelis — näiteks on Vahemere maadel klimaatilistel põhjustel Eestiga võrreldes suhteline eelis põllumajandussektoris, samas kui Eestis näiteks on suhteliselt lihtsam arendada infotehnoloogilisi lahendusi kui kasvatada mandariine. Seega peaks vabakaubandusteoorial põhineva majandusloogika järgi Vahemere maad keskendumagi ainult mandariinikasvatusele ja Eesti ainult infotehnoloogia lahenduste loomisele.
Probleem on aga selles, et nii nagu Mongoolia karjakasvataja ei teeni tunnis sama palju kui Bill Gates, ei saa sama loogika alusel ka mandariinikasvatusele keskenduv riik teenida sama palju kui infotehnoloogiliste lahendustega tegelev riik. Majandustegevused erinevad lihtsalt selle poolest, kui palju väärtust nendega ühe töötunni arvelt saab tekitada — kingapuhastaja ei tooda ühiskonnale sama palju jõukust kui näiteks Microsofti program meerija.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kui praegu vaesed riigid spetsialiseeruksid üksnes vähem jõukust loovatele majandustegevustele (nt mandariinikasvatus ja muu põllumajandus; lambakasvatus ja muu karjakasvatus), milles neil võib küll täna suhteline eelis olla, siis neil ei tekigi iial võimalust spetsialiseeruda kõrgema väärtusega majandustegevustele. Sisuliselt tähendab see seda, et vabakaubanduskeskse majandusteooria seisukohalt spetsialiseeruksidki vaesed riigid majandustegevustele, mis jätaks nad igavesti vaesteks, samal ajal kui rikkad riigid keskenduksid edaspidigi oma “suhtelise eelise” argumendi najal vaid suuremat rikkust tekitavatele tegevustele.
Mida vaesed ja rikkad riigid sellest õppima peaksid?
Esmalt tuleks tunnistada, et majandustegevused erinevad teineteisest selle poolest, kui palju nad inimestele ja ühiskonnale jõukust loovad. Seejärel saab juba üsna kiirelt selgeks, et kui vaeseid riike sundida spetsialiseeruma vaid sellist sorti majandustegevustele, kus neil on hetkel suhteline eelis (tavaliselt põllumajandus, kalandus ja loodusressursside väljavedamine), siis ei suuda nad iial oma riigis luua sama palju jõukust kui rikkad riigid ning jäävadki vaesuse nõiaringi.
Sellest järeldub, et tänapäeval rahvusvahelisi majandussuhteid valitsev vabakaubanduspoliitika töötab tegelikult igati vaeste riikide huvide vastu ja toimib mõlema poole suhtes võrdselt üksnes sarnase majandusarengu tasemega riikide vahel. Enne kui vaesemad riigid avavad end vabakaubandusele, peaksid nad looma omale ka muid majandussektoreid peale põllumajanduse ja loodusvarade eksportimise — üksnes seeläbi suudavad nad tagada, et nende keskmine sisetulek ei jää igaveseks ajaks maailma absoluutsesse miinimumi.
Kas väikestel riikidel on kergem või raskem rikkaks saada?
Efektiivselt toimiva majanduse miinimumsuurus on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Näiteks Teise maailmasõja eel oli Eesti ja ka teiste riikide sõltuvus rahvusvahelisest kaubandusest palju väiksem kui tänapäeval. Tänapäeval on majanduse efektiivseks toimimiseks vajalik miinimumsuurus tunduvalt kasvanud. Seetõttu ongi regionaalne majandusintegratsioon üha olulisem. Euroopa Liidu sarnased riikide kogumid annavad väikestele riikidele parema ligipääsu suurematele turgudele ja aitavad neil seeläbi saavutada märksa kõrgema efektiivsuse, mida väikesed riigid üksi tegutsedes iialgi saavutada ei suudaks.
