Mina, Rail Balticu omanik ehk kuidas unistame üle-üleeelmise sajandi tehnikaimest

 (92)
Mina, Rail Balticu omanik ehk kuidas unistame üle-üleeelmise sajandi tehnikaimest
Foto: Raimo Poom

Majandusanalüütik Peeter Tammistu kirjutab, et aeg ajalt loeme lehest RB edenemisraporteid, aga mida ehitatakse, kuhu ehitatakse ja palju maksab ... veel ei tea.

Unistad tuleb suurelt. Tundsin põnevust, kui taevakanal näitas ideekavandit mandritevahelisest veealust süstikrongist, mis teeb Londoni New Yorgist pooleteist tunni kaugusel asuvaks eeslinnaks ja vastupidi. Selles allveerongi idees on haaret, nagu sisekosmose avastamine. Mulle rongid meeldivad. Mulle meeldivad julged ja tulevikku vaatavad ideevälgatused, kuid ... alati koos arvestusega.

Samas raudtee-ehituse vaimustus Berliini (õigemini Leedu-Poola piirile) ajab mind veidike segadusse. Sada aastat tagasi poleks see mind segadusse ajanud, pigem oleks tekitanud vaimustust. Nüüd ajab segadusse, kuna juba üle saja aasta tagasi tõstsid vennad W-d esimese lennuki õhku. Pool sajandit tagasi algasid mehitatud kosmoselennud, aga meie unistame üle-üle eelmise sajandi tehnikaimest. Miks? Ilmselt on „raudteefetiši" puhul tegemist esimese ja teise maailmasõja järelnähtudega. Kas me peame keskenduma üleeelmisesse sajandisse vaid seepärast, et EL „annab raha"? Mnjah, EL teistsugune suhtumine raudteesse uputatavasse ühisesse rahasse on häirivalt vanaaegne. Kui EL majanduse aluseks on konkurentsireeglid (sh riigiabireeglid), siis raudteele need ei laiene. Riigiabi reeglid, mis võtavad raudlinnud üksteise järel taevast alla parvede ja firmade viisi, lubavad raudteel kasutada raha konkurentsi tapmiseks peaaegu blanco veksli alusel. Arusaamatu.

Seotud lood:

Edeneme kuhugi

Häid (või vähemalt kaunilt pakitud) uudiseid tuleb robinal. Aeg ajalt loeme lehest RB edenemisraporteid. Tore. Kuigi mida ehitatakse, kuhu ehitatakse ja palju maksab ... veel ei tea. Hiljuti saime teada, et EK otsustas rahastada Tallinn-Helsingi tunneli rajamise uuringut. Veel toredam, palju uurivinimesi saab tolmuvaba tööd. Juba mullu tuli uudis, et Soome velled on tõelises tunnelihulluses, tahaksid haarata labidad ja kaevata enese Tallinn-Helsingi tunneli kaudu välja aastatuhandeid kestnud eraldatusest Euroopa ühiskodust. Nojah, Soome minister, targa ja praktilise inimesena arvas, et vaja arvutada, kaaluda, kuid unistada on ikka vaja. Õige mõlemas mõttes, tuleb unistada ja siis ka selle unistuse realiseerimise viise leida. Need läbi arvutada. Tunneliplaani teostumine võimaldaks meilgi tupikjaama staatusest välja rabeleda. Nii võiks RB-le tekkida lisaväärtusena majandusliku mõtestatuse mõõdegi. Ajalised käärid on muidugi häirivad, sest julgelt unistades pole tunneli avamist enne 2050 aastat oodata. 25 aastat peame ikkagi tupikjaama eeldatavasti kahjumeid kandma.

Kiirelt Poola piirile?

Kui RB on tore, mis mind siis vaevab? Esiteks vaevav mind tohutu segadust tekitav jutulaam (maalitud kujutluspildi ja tegelikkuse erinevus). Räägime kiirongist Berliini, kuid RB on vaid Tallinn-Leedu/Poola piirile raudtee-ehituse projekt. Raudse tee, kuid mitte rongide ega nende opereerimise projekt. Operaatorid tulevad (või ei tule), siis kui raudtee saab valmis. Rong pole ka kiirrong, vaid kiire rong. Seega praegu käib jutt tee rajamisest. Peapoolt ehk tunneli osas alles algavad tasuvusuuringud, jalust ehk Poola poolt pole ka veel asjad selged ning leedukad keedavad mingit oma „suppi". Vaata mispidi tahes tegemist pole tervikliku projekti vaid ... torsoga. Mnjah, miks me peaksime üldse aastaks 2025 tõttama Leedu/Poola piirile? Kiirelt?

Teiseks teeb mind murelikuks arvestuste kesisus, lausa piinlik „karjapoisi tegemise" (nagu malerahvas ütleb) soov. Minu maailm on lihtne, kas kasumit on või kasumit pole. Hillar Teder on mullu Äripäevas maininud: „Äriga on nii, et kõigepealt peab see välja tulema näppude peal ja siis võib selle sisestada excelisse". Vaat niimoodi arvab edukas majandusjuht, minul ei anna RB rehkendus ei näppude ei pulkade peal kokku." Hekseli tabelis" (sõnast hekseldama) võin oma kogemuste baasil kõike tõestada. Muidugi ei pruugi sellel olla seost tegelikkusega.

Teeme rollid selgeks

Nüüd võib arvata, et mõni oponent ütleb kärehäälset, et see jutt ei tõesta midagi, et selles pole midagi uut, kuid ... Asjade seis on selline, et mina ei peagi midagi tõestama, mina täidan vaid enese, kui omaniku/aktsionäri hoolsuskohustust. Vabandage mind minu primitiivsuse pärast, kuid paljud „keerulised" küsimused saavad selgeks, kui neilt ilukaunistused maha kraapida, muidu me upumegi virvatulukestesse. Majandusinimesena käsitlen riigi toimimist kui (äri)organisatsiooni toimimist, täpselt samuti nagu aktsiaseltsi. Eriti majandusküsimustes. Mina ja teie, riigi kodanikena, oleme aktsionärid, kes oma sissemaksete ja tegevusega on panustanud äriühingu (riigi) aktsiakapitali. Seda raha investeeritakse hästi või mitte nii hästi. Meile, aktsionäridele tuleb selgitada, kuidas meie raha kavatsetakse kasvatada, millised on eesmärgid, tulemused, riskid, kaasnähud ja ka väljumisstrateegiad. Mina tahan teada. Ärme jääme kinni mingisse fetišisse. „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (...) Eilsest „heast ideest" saab tänane „poliitiline joon" ja homne „käsk"". „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?" G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku" OÜ Fontes kirjastus 2001

Meie peaksime käituma kui aktsionärid, kes ei laseb nõukogul (riigikogu) või juhatusel (valitsus) suvaliselt meie raha põletada. Mina olen aktsionär (loodan, et ka teie), kes hoolib nii enese kui teiste aktsionäride rahast. Minul on hoolsuskohustus. Teil ka. Ja just seepärast et minul/teil on hoolsuskohustus, eeldan ma hoolsuskohustuse täitmist ka nõukogult ja juhatuselt. Ja veelkord: (NB!) pole minu asi tõestada, kas RB projekt koos või ilma tunnelita on kasumlik/kahjumlik, ... mulle ja teile , kui aktsionäridele, peavad meie palgatud tegevjuhid (valitsus) tõestama, et RB projekt on kasumlik. Arusaadavalt. Ma ei ole RB vastu, mulle väga meeldiks, kui see oleks kasumlik projekt (nii nagu kõik tegevused, mis jõukuse meie õuele toovad), kuid lähtudes kättesaadavatest allikatest pole kasumit kuskilt paista. Ei saa ju olla tõsiseltvõetavad arvutused, kui ehitusmaksumus kahaneb mõne aastaga pea poole võrra, reisijate arv kasvab 3-4x ja abi maht protsentides jääb umbmääraseks (millest protsenti võetakse ka), omaosaluse prognoos hälbib 3x, finantseerimisskeemidest ei tea me tuhkagi. Ilmselt on isegi Pilvepiiril tekkinud teatud kahtlused/kõhklused 2011 a lõppraporti suhtes, sest miks muidu tehakse nüüd täiendatud tasuvusuuringut. Tore, et täiendatakse. Minu arutluski on kantud sellest, et täiendused ei osutuks vaid kosmeetilisteks ilustusteks vaid asjalikuks risttabeliks, mis aitaks meil (aktsionäridel) õiget otsust teha.

Trooja hobuse hännaalune

Rahvasuu ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Õige ka, ikka loodetakse, et kingitus tuleb puhtast südamest ( no kui muuks ei kõlba, siis saab lihaks teha). Kuid on ka teine hobune, milline lahke kingitusena lõpetas ühe suurvõimu eksistentsi. Kümme aastat vaprat võitlust ja kõik läks kingitud hobuse hänna alla, sest ei vaadatud hobuse, Trooja hobuse, suhu. Kahju. Mina omanikuna tahan vaadata iga hobuse suhu ja kui vaja siis kabja raudu ning saba allagi. RB arvutustega on sama lugu, selle sisu tuleb järele uurida. Arusaadavalt. Laiapõhjaliselt ja ... nõu kuulata. „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb."". (Erik XIV, 1562) ( M. Laidre „Domus Belli" Argo 2015Lk 275). No muidugi pole me kõik Rootsi Kunnid, kuid mõte nõust on hea. Tänapäevalgi.

Miks laiapõhjaliseks?

See on ju selle sajandi suurim investeering meie maanurgas, mis peaks kasu jahvatama meile pikkadeks aegadeks ... või siis mitte. Peame olema eriti hoolsad, et see investeering ei läheks hänna alla selle pärast, et me pole viitsinud hobuse suhu vaadata? Selle pärast, et oleme mõõdutundetult siseringis üksteist veennud, kui „äge on sõita 4 tunniga Poola piirile"? See ongi kitsa ringi arutluste viga, et : „(...) tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma." „ ... John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses." (Tim Harford „Kohanemine". Kirjastus Hermes 2012. lk 60). Mind teeb rahutuks juba osa poliitinimeste süvenematu suhtumine RB-sse a´la „antud objekt on piisavalt oluline, et selle rahastamiseks võiks Eesti isegi laenu võtta, kuna projekt on jätkusuutlik ning positiivse rahavooga." Mnjah, positiivne suhtumine pole veel positiivne rahavoog. Kui ei osata nii suurte projektide puhul vaadata arvude taha, siis teeb see mind , aktsionäri, tõesti rahutuks. Vaadake, ma arvan, et tegemist on nii suure asjaga, et selle arutamisel peaksid osalema kõik, mitte ainult kitsas ring.

Aritmeetikast ja poliitaritmeetikast

Kui tasuvusanalüüs on tehtud näiteks neli korda suuremate kliendimahtudega, kui see tegelikkuses on, siis on mitte mingi müstiline „keegi" kahjumis vaid meie, aktsionärid, oleme kahjumis. Oleme petta saanud. Meil ei ole sellist korda, et tänased otsustajad ja nende järeltulijad seitsmenda põlveni, kõik kahjumid kinni maksaksid, meie kõik maksame. Mida me siis teeme? Milline on väljumisstrateegis? Võtame raudtee ülesse? Ei saa, see on kingitud ja laenatud. Võtame eelarvest? Mille arvelt? Vähendame tervishoiuteenuseid? Meditsiinipersonali palka? Milleks meile sisekaitse, teeme isekaitse? Mõelge ka sellele, et RB valmimise ja tunneli (võimaliku) valmimise vahel on meid tunduvalt vähemaks jäänud ja needki on vanemad, tähendab need kelle panus tulubaasi on pehmelt väljendades nõrguke. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni. Laste (alla 15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni. Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

Ma saan aru, et enamusele jäävad need ülaltoodud arvud lihtsalt arvudeks, kuid äris tuleb arvestada alati potentsiaalsete klientidega (reisijatevoogudega), samas antakse meile SA poolt teada, et RB tegeliku valmimise ajaks on ca 125 tuhat reisijat/maksjat vähem. Et veelgi selgem oleks, mida tähendab rahvastiku/klientide vähenemine 125 tuh võrra, siis see võrdub enam-vähem Pärnu + Võru + Rakvere + Valga, Rapla + Haapsalu linna elanike arvuga. 6 tühja linna jagu inimesi! Kas kujutate ette inimtühja Rakveret? Aga Võru? Kes sõidab, kes maksab?

Poliitaritmeetiline lahendus on muidugi lihtne: „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu" - tulevaste kulutuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta.

Koolitunni tarkused

Äsja esitati valitsusele ettepanekud ravikindlustuse tulubaasi laiendamiseks ja tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ravikindlustuskaitse laiendamiseks ning inimeste omaosaluse vähendamiseks (milline kena eufemism!). Ministeeriumi ettepanekul tuleks ravikindlustusse tulevaid rahasid suurendada eelistatult läbi pensionäride eest panustamise. Oeh, sellise ettepaneku tegijad puudusid küll sellest põhikooli füüsika tunnist, kus käsitleti ühendatud anumate küsimust. See, et me kogume ühest ja samast allikast raha kahte hunnikusse (riigieelarve ja haigekassa) ei tähenda, et seda ühest hunnikust teise liigutades seda rohkem saab. Iga liigutamine, ka raha liigutamine, nõuab tegevust, tegevus on tasuline. Kui Pilvepiiril on sellised arusaamad lihtsast arvutamisest, siis pole ime ka see, et raudtee rahastamine või selle kasumlikkus/kahjumlikkuse küsimus ähmaseks jääb. Kahju, sest raha on dr Riigil ikkagi üks hunnik, sealt peab võtma nii raudteeehituse laenumakseteks ja kui ebaõnnestume, siis ka kahjumite/dotatsioonide maksmiseks. Just seepärast peame olema oma suurprojekti puhul noriv, see pole mitte ainuüksi meie raha vaid ka meie ... tulevik.

Soovmõtlemisest

Iga äri edu aluseks on see, et suudetakse saavutada tarbijate kriitiline mass. Lugedes hoolikalt seniseid arvestusi, ei näe ma küll, kuidas võiks RB-le sattuda nii palju kaupu ja reisijaid, et nende vedude eest makstav infratasu millalgi suudab RB tegevuse kasumlikuks muuta (rääkimata laenudemaksmisest). Soovmõtlemine 3-4x reisijatearvu kasvust ei aita küll kuidagi kaasa kasumi tekkimisele. RB lõpparuandes (2011) prognoositakse, et Tallinnast Pärnusse kasutavat RB-d 2020 a 4029 reisijat ja 2040 a 5545 reisijat (Pärnust Riiga 4204 reisijat?). Päevas! Oeh! Selline prognoos tundub liiga optimistlik arvestades, et praegu on reisijaid ca 1400 reisijat keskmiselt päevas ( bussid + rong).Olen konsulteerinud erinevate eriala asjatundjatega ja olen saanud „ebalevaid vastuseid". Kuna ükski neist isegi kõige optimistlikemast sellist reisijatearvu kasvu ei uskunud, siis võiks nende arvamuse võtta kokku niimoodi „ Kui eeldada, et opereerimine kaetakse 100% ulatuses kaubaveo ja reisirongiliikluse arvelt ning riik dotatsiooni ei maksa, siis on Tallinn-Pärnu pilet nii kallis, et keegi selle rongiga ei sõida. Kui aga kulud osalt kaetakse dotatsiooniga, siis on pileti hind poliitiline suurus.". Oot, oot see on midagi täiesti uut ja tähendab, et ka Tallinn-Riia rahvusvahelist reisi tuleb doteerida, et keegi üldse sõidaks. Jälle lisakoormus eelarvele ja maksumaksjale. Ja see pole veel kõik (nagu ütleb tuntud reklaamlause), meil säilub ju ka „vana" raudtee, mida mööda vuravad praegugi doteeritavad raudruunad. Kas riik hakkab siis kahte operaatorit doteerima? Ühte kiiret ja teist aeglast? Iseendaga konkurentsi mängima? Meie raha eest? Mnjah, „veidralt jõukas" olukord. Tegelikult pole neil arvutustel mingit mõtet, reisijatevedu raudteel muutuks kasumlikuks vaid siis, kui 2025 aastaks keelataks Euroopas lennuliiklus.

Kaubakoguste puhul peaks ka mingi optimaalse koguse välja rehkendama, mitte oletama, et kogu põhjala oma eksporditoru Tallinna raudteejaama suunaks. Kui me seda arvesse ei võta, pole kasumist mõtet unistadagi. Unistada, et teeme raudtee, siis tulevad ka kaubad on kuidas seda pehmemalt väljendadagi ... vist ...soovmõtlemine. Jälle. Saaremaa süvasadamat plaanisime sama mentaliteediga, et ehitame sadam, siis tulevad ka reisijad/kaubad. Ei tulnud. Ei tulegi. Kahjum tuli. Muide RB reisijatevedu saab olla vaid kasumliku kaubaveo meeldiv lisadetail, mitte kasumitootja. Mahtu lihtsalt pole, ei tule.

Lõpetuseks: intriig

RB on tubli asi ... eilse ehitajatele. Miks? Vaatame seda energia/raha paigutust veidi teise külje pealt. Vaatame meie vajadusi nii nagu poleks vanatädi meile majaronti pärandanud ega kavalad kreeklase hobust kinkinud (tuleme „pöördumatute kingituste lõksust välja"). Mis meil siis on ja mida meil vaja on? Kui me „saame" EL-lt RB ehitamiseks X milj EUR ja peame sellele lisama ise oma 500 milj, mis arvata võib 2x3 seadusest (võtab 2x rohkem aega ja 3x rohkem raha) lähtudes võib muutuda 1,5 miljardiks EUR, siis ... Stopp! Mõelge! Mõtlesite? Kui me sellest tehtest eemaldame esialgse „raudteefetiši" ja „kingituse", tunnistame me enesele ju, et oleme valmis homse ehitamiseks investeerima 0,5-1,5 miljardit EUR. Kui veel mõelda, et me oleme valmis investeerima ka tunnelisse miljardeid, siis me ju tunnistame, et oleme valmis homsesse paigutama miljardite EUR-de (3-5 miljr?) eest ressurssi. See oleks väga intrigeeriv. Mida sellise rahahunnikuga tegelikult võiks teha? E. Musk ei kõpitse üleeelmise sajandi „tehnikaimede" kallal, tema tahab viia inimesed Marsile. S. Jobs ei püüdnud maailma õnnelikuks teha vändaga telefoni taasluues, vaid ta lõi homset. Ülehomset. Täna oleme me selle „ülehomsega" harjunud, ega kujuta elu ilma selleta ettegi. Aga meie ...? Ehhee, me ei saa peale raudruunalise kingituse enam mitte mingit tulevikku ehitada, me oleme oma ressursi sidunud mitte tulevikku vaid minevikku. „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi: Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist". „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda." (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist" ÄP 2009, lk 32)

Muide kummalisel kombel on see ka põhikooli füüsikatunni ühendatud anumate teema, kui raha kulub raudteesse, siis jääb midagi muud (lend tähtede poole) tegemata. Mõtelgem.

Mina, omanik

Me oleme olnud uskumatult edukad viimase paarkümmend aastat, eiranud kõikvõimalikke loodus ja majandusseadusi, kuid ikkagi on vaja arvestada reaalsusega. Kasvõi vahelgi. Seega huvitab mind, kui omanikku, nii RB ehitamise tegelik maksumus , selle omafinantseerimise skeem, meie, omanike ( meie kõik EV kodanikud oleme selle projekti sundosanikud/omanikud, meie kanname kulud, meie kanname ka kahjumid, kui see projekt ebaõnnestub) võimalik laenukoormus projekt ebaõnnestumise (ebakohase tasuvusalalüüsi) korral. Võimalik väljumisstrateegia. Kui kõik need parameetrid on paigas, projekt ka tegelikult kasumlikkusehõnguline, siis olen hea meelega valmis projekti investeerima, muul juhul ... Unistame edasi, see ei maksa midagi.