Valitsus otsustas, et ei toeta õiguskantsleri ettepanekut vähendada kaevandamisõiguse tasu 2009. aastal kehtestatud tasemele ning jätab 2013. aasta 1. aprillist tõusnud kaevandustasud jõusse. Otsus puudutab ka vee erikasutusõiguse tasumäärasid.

Isegi juhul, kui kohus leiab, et õiguspärane ootus on riivatud, eksisteerivad käesoleva juhul asjaolud, mis riivet õigustavad.

1. Keskkonnatasude suurus peab lähtuma keskkonnakaitse vajadusest ja majanduslikust olukorrast, õigussuhte iseloomust tulenevalt on õigustatud tasumäärade tõstmine.

Keskkonnatasude seadus ütleb, et tasumäärad on otseselt seotud majandusliku olukorraga ning ennekõike lähtutakse keskkonnatasude kehtestamisel keskkonnakaitse vajadustest. Eesti majanduse olukord on võrreldes 2009. aastaga, mil kehtestati vaid minimaalne (inflatsiooni kattev) tasude tõusu ajakava, oluliselt muutunud. Samuti on enamiku maavarade kaevandamine viimastel aastatel kasvanud, mis viitab selgelt, et keskkonnatasud ei täida praegu oma põhimeesmärki - keskkonnakoormuse vähendamist ja loodusvarade tõhusamat kasutust. Eriti kõnekas on, et näiteks põlevkivi kaevandamisel pole vähenenud ka kaod ega suurenenud sisuline taaskasutus. On igati loomulik, et sellises olukorras vajab riigi poliitika ümbervaatamist. Tegemist ei ole normi andja meelemuutusega või mõne olulise aspekti ununemisega 2009. aastal, vaid majandusliku ja sotsiaalse olukorra muutumisest tingitud vajadusega tasude tõstmiseks, mille võimalikkust alates 2012. aastast nenditakse juba Keskkonnatasude arendamise kontseptsiooni eessõnas.

2. Tõusu kogumõju ettevõtetele on tagasihoidlik

Kuigi 5% tõusu asendamine 20% tõusuga tundub nominaalselt suure muutusena, ei peegelda see kõnealuste keskkonnatasude tegelikku osakaalu ettevõtete äritegevuses. Näiteks põlevkivi tootmisel on kaevandamisõiguse tasude tõusu mõju 2% ärikuludest, ehitusmaterjalide kaevandamisel veel vähem, vaid 1,5% ärikuludest 2014. a ja 2015 a 2% ärikuludest. Selline marginaalne muutus on samas suurusjärgus Euribori odavnemisega ning on äärmiselt ebatõenäoline, et see mõjutaks oluliselt investeerimisotsuste tegemist.

3. Keskkonnatasude määra muutus ei olnud ootamatu

2009. aastal kehtestatud tasumäärad lähtusid sel hetkel valitsenud raskest majandusolukorrast ning keerukusest tulevikuarengute prognoosimisel. Seetõttu otsustati toona konservatiivse lähenemise kasuks, mis tegi erakorralisi olusid arvestades mööndusi keskkonnaeesmärkide osas. Samas märgiti juba toona, et "muutuvates majandustingimustes ja keskkonnakaitsevajaduse korral võib käsitletava perioodi jooksul kerkida vajadus ka nende plaanide korrigeerimiseks." Siinkohal on oluline märkida, et seadusega sätestatud keskkonnatasude ülemmäärad on tänaseni suuremad, kui valitsuse poolt kehtestatud reaalsed tasumäärad. KeTS-s keskkonnatasude ülem- ja alammäärade kehtestamisel on lähtutud vajadusest anda ettevõtjatele võimalus prognoosida keskkonnatasude maksmise ulatust ja Vabariigi Valitsusele võimalus kavandada keskkonnakaitse majandushoobade tõhustamist lähtuvalt majandustingimustest, sotsiaalsest olukorrast ja eelnimetatud põhimõtetest. Seni on tasumäärad aastati järk-järgult tõusnud ning trend tasumäärade muutumise/tõusmise osas selgelt olemas.

 Keskkonnatasude planeeritust kiirem tõus on pärast 2009. aastat korduvalt päevakorral olnud ning seda on arutatud ka ettevõtjate esindajatega. Muu hulgas näeb 2011. aastal sõlmitud koalitsioonilepe ette, et keskkonnatasude suurust tuleb analüüsida ja vajadusel muuta. Vastavalt valitsuse tegevuskavale valminud Säästva Eesti Instituudi koostatud „Keskkonnatasude mõjuanalüüsis" viidatakse samuti vajadusele tõsta kaevandamisõiguse tasumäärasid edaspidigi kiiremas tempos kui 5% aastas, kusjuures arvesse on juba võetud ka viimast tasumäärade tõusu.