Maksumuudatustel on tavaliselt mitu eesmärki korraga. Ühtlasi on neid samaaegselt raske saavutada või raske mõista. Näiteks ebaõigluste vähendamine süsteemis võib tähendada halduskoormuse kasvu. Samuti võib selle lihtsustamine tähendada, et kõik ei taju muudatust võrdselt õiglasena. Rääkimata sellest, et muudatuse taga võib olla ka lihtne vajadus rahastada avalikke teenuseid, mis on üldiselt maksustamise tähtsaim eesmärk.

Mõnede maksudega, näiteks aktsiisidega, mõjutatakse inimeste käitumist. Vahel täidetakse muud ühiskondlikku sihti, näiteks ümberjaotust rikkamatelt vaestele. Ka plaanitud autode käibemaksustamise muutmine täidab korraga mitut eesmärki, mistõttu saab seda suhteliselt kergesti rünnata vastuargumentidega, mis tegelikult ei puuduta asja tuuma. Selleks aga on autode kasutamises tekkinud turumoonutus.

Ettevõtlussisendi maksustamise põhimõtete järgi on ettevõtetesse ostetud sõiduautod ja nende kasutamise kulud vabad nii tööjõumaksudest kui ka käibemaksust. Seega on autod ettevõtetele palju odavamad kui eraisikutele. Iseenesest ei ole siin midagi valesti, aga eraisikutel on seetõttu selge motivatsioon ja praktikas ka võimalus vormistada oma eratarbimine läbi ettevõtte ehk auto ettevõtte nimele. Vahemärkusena tuleb tõdeda, et sõidupäevik ei ole läbinisti olnud tõhus vahend autode tegeliku kasutuse hindamiseks.

Võrreldes hüpoteetilise olukorraga, kui maksustamisel oleks tagatud võrdne kohtlemine (ehk horisontaalne õiglus), on ettevõtte autosid rohkem, nendega sõidetakse rohkem kilomeetreid ning neil on suuremad ja saastavamad mootorid. Näiteks ostetakse Eestis uutest autodest 60 protsenti ettevõtte nimele, need autod on keskmiselt ligi kolmandiku võrra kallimad kui eraisikute ostetud, nendega sõidetakse üle kahe korra rohkem kilomeetreid kui eraautodega ning tagatipuks on Eestis ostetud uued autod CO2 emissioonide poolest Euroopa Liidus kõige kehvemal kohal.

Lisaks ei ole tegemist Eestile pärisomase probleemiga. Euroopa Komisjon uuris Euroopa Liidu ettevõtete sõiduautode maksustamist 2009. aastal ning leidis, et moonutus on normiks terves Euroopa Liidus ja toob igal aastal kaasa heaolukao 0,1–0,3 protsendi ulatuses ELi SKPst. Heaolukadu tuleneb sellest, et autode nõudlus ja pakkumine ei ole loomulikus tasakaalupunktis, mistõttu toimub maksuraha ülekandumine eraisikutelt ettevõtetele, kes lihtsalt öeldes raiskavad selle ära. Majandusteoreetiliselt nimetatakse seda subsiidiumi tühikuluks. Komisjon toob ka välja, et moonutusega kaasneb oluline keskkonnakahju.

Ja kuigi tegemist ei ole ainult Eesti probleemiga, on komisjon hiljuti võtnud Balti riigid eraldi tähelepanu alla, kuna siin on nende hinnangul probleem kõige teravam. Valmimas on uuring, mille eel-esitlusel toodi välja juba nimetatud lisaautod, lisakilomeetrid ja lisasaaste, mis põhjustavad keskkonnakahju ja heaolukadu. Üks uuringu tulemusi on näiteks see, et kõigis Balti riikides väheneb pidevalt ühistranspordi kasutamise osakaal. Komisjon on varem soovitanud Eestil kaaluda suuremat autode maksustamist ning ilmselt tehakse seda ka selles uuringus.

Kõik ettevõtetesse ostetud autod ja nendega sõidetud kilomeetrid pole osa moonutusest. Kuid igale ettevõttele oma määraga autode käibemaks oleks ebamõistlik halduskoormus ja seetõttu jõudsime üleüldise käibemaksu mahaarvamise piiranguni. Asja on nimetatud ka varjatud automaksuks, kuid see on vale, automaks puudutaks kõiki. Ettepaneku tegemisel uurisime teiste riikide kogemust, kõige rohkem Ühendkuningriigi oma, kuna seal on teemat kõige põhjalikumalt uuritud. Samuti vaatasime nii palju statistikat, kui seda on, alustades liiklusregistri ning lõpetades tööjõu-uuringuga. Konservatiivse hinnangu järgi viitavad kõik tõendid sellele, et 50 protsendine piirang ei ole laias plaanis ülekohtune. Siia võib tuua ühe huvitava statistikakillu. Eesti ettevõtetel oli 2012. aastal 70 000 kehtiva liikluskindlustuspoliisiga sõiduautot. Sama aasta tööjõu-uuringu andmetel kasutas peamise töölkäimise vahendina ametiautot 79 000 inimest.

Tõsiasi on see, et erakasutuses olevate ettevõtete autode pealt maksukoormus suureneb, mis ongi asja mõte. Kehtiv soodne maksustamine on tekitanud moonutuse ning seda ei saa muuta ilma maksukoormust suurendamata. Kui ettevõttes tõesti autode erakasutust pole, jääb alles võimalus kogu käibemaks tagasi saada, kui seda maksuametnikule tõestada. Selle praktiline korraldus on jäetud seaduses täpsemalt sõnastamata, kuid ettevõtja, kes on huvitatud oma vara sihtotstarbelisest kasutamisest, on ilmselt võtnud kasutusele ka vastavad meetmed. Neid ei ole raske maksuametnikule näidata.