"Minu Tenerife": bürokraatia magustoiduks on ettevõtte avamisluba

 (17)
Tenerife
TenerifeAFP / Scanpix

Kui Eestis saab firma tehtud veerandtunni ja null bürokraatiaga, siis siin kandis võtab see aega umbes kolm kuud ja nõuab osava raamatupidaja palkamist, kirjutab raamatu "Minu Tenerife" autor Mart Normet.

Katkend raamatust "Minu Tenerife":

Alustada tuleb ärinime taotlemisest, mis võtab paar-kolm nädalat. Kui kinnitus käes, sammud panka ja paned firma arvele umbes 3000 eurot. Siis koostad põhikirja ja lähed notarisse.

Olavi rääkis kord loo, kuidas ta istus koos oma raamatupidaja Pabloga notaribüroos, kõik nende paberid olid korras, aga oodata tuli ühte faksi. Oodata ja oodata. Veel oodata. Notariabi pakkus kohvi ja nentis kaastundlikult, et ega teie riigis vist nii palju bürokraatiat ei ole. Olavi ei olnud kade poiss ja teatas, et kui faksiga läheb siin tõesti tund aega, siis selle ajaga saab avada Eestis neli firmat, millel pangas arve ja kõik muu, mis vaja. Proua oli naeratanud virilalt ning unustanud kohvi tuua.

Ühesõnaga, kui ka see viimane faks on õnnelikult saabunud, siis kinnitab notar põhikirja ära ja paneb paberid hallide kaantega kausta sisse. Nüüd NB! – sellest toimikust saabki firmaomaniku tähtsaim dokument. Sellega tuleb käia veel maksuametis ja linnavalitsuses ja kuskil veel, mida Olavi enam ei mäletagi. Igal pool võetakse see raamat lahti ning tehakse igast lehest mõned koopiad. Kõik instantsid löövad kaanele ka oma templi.

Seejärel on sõltuvalt tegevusalast vaja lube ning magustoiduks tuleb joonde ajada veel üks asi, mida Eesti ettevõtjad naljalt ei usu: licencia de apertura ehk avamisluba. Kui sul on selline firma, kus kliendid käivad kohapeal, siis pead kutsuma arhitekti, kes käib mõõdulindiga ringi ja teeb paar pilti.

Maksude poolest on suur vahe, kui mitu protsenti on sinu baaripukkides metalli ja kui palju plastmassi. Ehk et – mida peenem koht, seda rohkem maksad. Ja kui sa oled oma söögikoha kohvikuna üles andnud, siis linu ei tohi vähemalt kontrolli tuleku ajaks laudadele panna. Muidu on sul kohviku asemel restoran ja maks on kõrgem.

Levinud praktika pidavat olema ka see, et mõeldakse välja mingi kohalik seadus, riputatakse see vaikselt kuhugi üles ning tehakse kuu aja pärast trahviring, kui sul näiteks pole peas seda punast mütsi, mis seaduse järgi reedeti peas peab olema. Või umbes nii.

Igatahes, arhitekt toob järgmisel päeval sulle 4 CD-plaati, kuhu peale on kõrvetanud pildid sinu poest või kontorist, ning plaani, kus on tool, kus laud, kus riiulid, kus tualett jne. Selle eest tahab ta saada vähemalt 900 eurot. Siis maksad jälle lõivud ja vead need plaadid laiali, kuhu vaja. Ühe jätad endale.

Seejärel ongi sul õigus tegutsema asuda ja samal ajal oodata, kuni tuleb kas avamisluba või sellest keeldumine. Näiteks eestlaste rõivapood Cotton World ootas mandril seitse(!) aastat seda luba. Kompassil läheb alles neljas aasta ja ametlikku otsust justnagu veel pole, kuigi Olavi avab 2014. aasta sügisel filiaali ka Los Cristianoses. Aga et arhitekt ja riik on kokku oma 1200–1300 eurot kätte saanud, pole neil selle loa väljastamisega enam kiiret. „Ma ei tea kedagi, kellel see luba oleks,” lausub Olavi muretult.

Pablo oli talle rääkinud, et kümmekond aastat tagasi oli Hispaanias kõva jutt, et firmade asutamine tuleb muuta lihtsamaks. Et kõige rohkem nädalaga saaks tehtud. Selle idee peale Pablo ainult naeris, sest Hispaanias on vähemalt pool miljonit inimest, kes saavad aastas 14 kuupalka – ja mitte väikest, selle eest, et juhatada tavainimene bürokraatiast läbi. „Nii et meeldib see meile või mitte, aga seetõttu, et päris tööd jääb vähemaks, kasvab puukide arv,” võtab Olavi olukorra kokku.