2018. aasta juulist detsembrini käsitles õiguskomisjonis seda teemat kokku kümnel istungil ärakuulamisi ja küsitlemisi Eesti Panga, riigiprokuratuuri, finantsinspektsiooni, keskkriminaalpolitsei juures tegutseva rahapesu andmebüroo ja teiste asjassepuutuvate isikute osavõtul.

Toimunud ärakuulamiste ja arutelude kokkuvõttena leiab õiguskomisjon, et ajavahemikul 2007-2014 rahapesu tõkestamise ülesannet täitnud riiklikud struktuurid ei toiminud tõhusalt mitmete allpool kirjeldatud ebasoodsate asjaolude üheaegse esinemise ja omavahelise negatiivse koostoime tõttu.

Eesti Pangal pole seaduse alusel muud kohustust kui vaid üldsõnaliselt aidata kaasa finantssüsteemi stabiilsusele ning maksesüsteemide tõhusale toimimisele. Eesti Pank ei tee rahapesu tõkestamise alast järelevalvet ega uuri rahapesujuhtumeid, osaleb üksnes poliitikate väljatöötamisel.

Finantsinspektsioon on Eesti Panga juures olev sõltumatu asutus. Kuigi Finantsinspektsioon on formaalselt Eesti Panga asutus, tegutseb ta finantsjärelevalve teostamisel sealhulgas rahapesu tõkestamisel iseseisvalt ja sõltumatult. Finantsinspektsioon ei allu Eesti Panga kontrollile ega järelevalvele ja seetõttu ei saa Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni pädevusi ning ülesandeid vastastikuses koostoimes käsitleda.

Finantsinspektsioon kontrollib krediidiasutuste protsesse ja süsteeme, kuid mitte konkreetseid rahapesukahtlusega juhtumeid. Konkreetselt Danske Bank`i eesti filiaali osas selgitas finantsinspektsiooni esindaja, et kuna tegemist oli välispanga Eestis tegutseva filiaaliga, st mitte Eesti äriühinguga, siis polnud Eesti Finantsinspektsioonil piisavaid õiguslikke võimalusi jõulisemaks sekkumiseks põhjusel, et vahetult allus filiaal Taani Finantsinspektsiooni järelevalvele.

Üldine vastutus vajaliku seadusandliku baasi, samuti praktiliste tegevuste koordineerimise eest rahapesu tõkestamisel on pandud rahandusministeeriumile. Rahandusministeeriumis ei omistatud õiguskomisjoni hinnangul rahapesu tõkestamise küsimustele vaadeldaval ajaperioodil piisavat tähelepanu, õigeaegselt ei teadvustatud probleemi olemasolu ega mastaapi.

Valitsus moodustas 2006. aastal rahandusministri juhtimisel tegutsenud valitsuskomisjon rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutavate küsimuste lahendamiseks ja koordineerimiseks. Valitsuskomisjoni liikmeteks olid kõigi rahapesuvastase võitlusega seotud avaliku sektori asutuste ning institutsioonide kõrgetasemelised esindajad.

Õiguskomisjoni hinnangul oleksid erinevate ametkondade probleemid nii õiguskorraga seotud pädevuste kui praktiliste võimekuste osas rahapesu tõkestamisel pidanud eriti reljeefselt ilmnema just valitsuskomisjoni tasandil. Paraku see nii ei olnud. Teada on, et rahandusminister isiklikult osales perioodil 2009 – 2014 kaheksateistkümnest valitsuskomisjoni istungist vaid ühel, samuti ei näinud ta üha süvenevat probleemi Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena enne 2014. aastat, seisab komisjoni uurimise lõppjärelduse tööversioonis.

Õiguskomisjon tutvus vaadeldaval perioodil riikliku riskihinnangu koostamise, selles tuvastatud riske maandavate meetmete ja tegevuste plaani koostamise ja täitmise, samuti tegevuste koordineerimise, kontrollimise ning rahapesu tõkestamise alase poliitika väljatöötamise kohta detailsemat informatsiooni sisaldavate valitsuskomisjoni istungite protokollidega, mida kokku on 32. Kuigi need protokollid käsitlevad kogu rahapesuvastase võitluse spektrit, ei sisalda nad infot Danske Bank`i pikaajalise rahapesukahtlase tegevuse kohta, samuti pole analüüsitud teisi krediidiasutusi. Kuna Danske Bank`is toimunu oli valitsuskomisjoni fookusest väljas, tuleb järeldada, et riiklikul tasandil ei teadvustatud probleemi õigeaegselt.

Valitsuskomisjoni istungitel, kus olid teemaks rahapesukahtlased tehingud Venemaaga, muuhulgas ka 2011.a. Euroopa Keskpanga tähelepanu pälvinud Eesti anomaalselt suur 500-euroste sularahakupüüride vajadus, piirduti tõdemusega, et sularaharinglust ei saa piirata ning et Venemaa ei tee õigusalast koostööd.

On selgusetu, kas Eesti ametnikud, kes vastutasid rahapesu teematika eest, kohtusid sel teemal Venemaa vastavate ametnikega (Venemaa Keskpank, Venemaa rahapesu andmebüroo, Venemaa Peaprokuratuur) ja kas infovahetuse küsimusi üldse püüti lahendada. Eesti riigiorganite reageerimisvõimetust ja arusaamatut passiivsust kinnitab ka asjaolu, et kui Venemaa Peaprokuratuur esitas 06.12.2012 Eestile õigusabipalve ja tõendid Eesti finantssüsteemis väidetavalt toimunud rahapesu kohta, ei algatatud nende materjalide pinnalt isegi kriminaalmenetlust.

Seega vaatamata valitsuskomisjoni tegevusele, mille kaudu oleksid probleemid pidanud riigi poliitilisele tasandile jõudma, Eesti sisuliselt ei suutnud koostada efektiivset arengukava ega koordineerida praktilisi tegevusi finantssektoris rahapesu tõkestamiseks. See omakorda võib olla seotud korruptsiooniga, mis rahapesu suurest kasumlikkusest tulenevalt võis tõmmata ligi nii finantssektori kui õiguskaitseorganite töötajaid, kelle ülesandeks oli rahapesu ohjata ja selle vastu võidelda. Ei saa välistada ka poliitilist korruptsiooni.

Pidevat järelevalvet rahapesu tõkestamiseks teeb keskkriminaalpolitsei juures asuv rahapesu andmebüroo, mis muu hulgas jälitab kriminaaltulu, kogub materjali rahapesu-kahtlaste tehingute kohta ning edastab kogutud informatsiooni rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitleva kuriteo tunnuste ilmnemisel uurimisasutusele. Rahapesu andmebürool on tõendiallikana kriminaalmenetlust ettevalmistav ja tagav roll.

Aruteludest selgus, et rahapesu andmebüroo ei saanud vaadeldaval perioodil piisavalt informatsiooni rahapesukahtlaste tehingute kohta, sest ühelt poolt ei olnud krediidiasutused ja teised finantsvahendajad sellest ilmselt huvitatud, kuna vastutus rahapesu tõkestavate normide rikkumise eest ei olnud piisavalt heidutav. Teisalt oli puudulik ka rahapesu andmebüroo enda analüüsivõimekus. Danske Bank`i rahapesu probleemidest hakkas RAB-il kujunema arusaam alles 2013. aastal.

Politsei ja prokuratuur uurimisasutustena tuvastavad ja uurivad rahapesu kuriteojuhtumeid ning saadavad kriminaalasjad otsustamiseks kohtusse. Tol perioodil ei toetanud kohtupraktika rahapesuasjades riiklikku süüdistust, kui tõendamata oli eelkuritegu, et rahalised vahendid olid saadud kuritegelikul teel. Tegemist oli valdavalt Venemaalt ja teistest SRÜ riikidest tulnud rahaga, mis nn transiidina liikus läbi Eesti krediidiasutuste, oli raha kuritegeliku päritolu tõendamine uurimisasutustele praktiliselt võimatu. Riikidevahelised õigusabi palved jäid sageli vastuseta või oli saadud informatsioon ebausaldusväärne. Lisaks puudus ja puudub ka praegu võimalus jälitustegevuse kasutamiseks, mis rahapesu kui peitkuritegevuse ennetamisel, avastamisel ja tõkestamisel oleks igati kohane ja efektiivne meede.

Õiguskomisjon soovitab analüüsida rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valitsuskomisjoni tegevuse efektiivistamist, riikliku organisatsiooni efektiivistamise võimalusi erinevate struktuuride võimekuste, omavahelise koostöö ja infovahetuse osas, sealhulgas kaaluda ka Eesti Panga rolli suurendamist.

Soovitatakse seada rahandusministrile edasivolitamisõiguseta kohustus isiklikult juhatada valitsuskomisjoni istungeid. Rahandusministri puudumisel läheks see kohustus tema ülesandeid täitvev teine valitsusliige.

Justiitsministeeriumile ja siseministeeriumile soovitakse teha ülesandeks töötada välja eelnõu, mis võimaldaks rahapesualaste kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks kasutada jälitustegevust.