KUNO RAUDE

17. oktoobril 1991 vastu võetud ning hiljem üksteist korda muudetud maareformi seadusest sai alguse möödunud viie aasta jooksul teistesse seadustesse ja õigusaktidesse levinud segadus - tänaseni on lahti seletamata mõiste "hoonete või rajatiste teenindamiseks vajalik maa".

Tolle maa suuruse üle on aegade jooksul olnud pädev otsustama kohalik omavalitsus küll koos maakonna maa-ameti, küll ebamäärase "volitatud riigiasutusega".

Juulist on kohalikud omavalitsused linna piirides ja maavanema määratud tiheasustusega (loe tihehoonestusega) aladel paiknevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel kohustatud järgima planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korda, mida tegelikult see seadus aga ei sätesta. Väljaspool linna ja tiheasustusega alade piire asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel piisab nüüdsest kohalikule omavalitsusele seadustes peaaegu kehtestamata planeeringu ja maakorralduse nõuetest.

Ehitiste teenindamiseks vajalik maa ei kuulu tagastamisele õigustatud subjektile, sellele maale on ehitiste omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist, maad on õigus erastada ostueesõigusega erastamise korras. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hind on reeglina mitu korda kõrgem muu maa hinnast.

õigustatud subjekti (omaniku), maa erastaja, ostjate ja müüjate, kohaliku omavalitsuse, riigi ja miks mitte ka planeerijate huvi ehitiste teenindamiseks vajaliku maa vastu on ilmselgelt täiesti erinev. Ei ole ka võimalik rahuldada erinevaid huve vähegi mõistlikult olukorras, kus asjaosalised ei tea, mida endast kujutab ühise huvi objekt, või saavad sellest erinevalt aru. Või kui on, siis vaid ühe asjaosalise, kohaliku omavalitsuse eelisseisundit tarvitades.

Nii mõistetakse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa all reeglina tervet maaüksust või krunti, kusjuures maareformi seaduses on alati eristatud ehitiste juurde kuuluvat krunti ehitiste teenindamiseks vajalikust maast. Viimase all tulebki sõna-sõnalt mõista ehitiste teenindamiseks, mitte aga näiteks hoonetes toimuva teenindamiseks vajalikku maad. Viimase suurus ja piirid on määratavad iga konkreetse funktsiooni täitva ehitise puhul ikkagi projekteerimisnormide või eeskirjadega, mitte aga tulenevalt kohaliku omavalitsuse ühe või teise ametimehe arusaamadest.

On päris selge, et seadusesätte tõlgendamine ei ole kohaliku omavalitsuse ega ka valitsuse asi. Veel vähem on kujunenud olukorras võimalik ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra vähegi korrektne väljatöötamine, sest pole selge, mis asi see teenindusmaa ikkagi on. Küll aga on valitsusel ning Riigikogul võimalik korrastada seadustes kasutatav terminoloogia, andes igale sõnale üheselt mõistetava sisu. Kui seda ei tehta, jäävad segadused ja konfliktid kestma.

Kuno Raude on Riigikogu eelmise koosseisu liige