Kagu-Eestis elav Silvi (44) (nii siin kui edaspidi on nimed muudetud, isikud on toimetusele teada – toim) kirjeldas, kuidas ta on seitse kuud tööd otsinud: „No ei leia tööd.” Ühele sekretäri ametikohale kandideerides sai ta tagasisideks, et 400 inimest kandideeris sellele kohale. „Kahjuks jäin välja, kuigi kõik kriteeriumid olid mul täidetud.”

***

Adrian (52) ei ole eestlane, küll aga tuleb ta ühest Euroopa Liidu liikmesriigist. Ta otsis Eestis tööd paar aastat tagasi, kui oli siin ettevõtte asutanud, kuid selle käivitamise ajaks vajas täiendavat sissetulekut. Tööd otsis ta Lääne-Virumaa töötukassa kaasabil.

Tema kvalifikatsioon oli lai: mehhatroonika, üldelekter, automaatika, programmeerimine. Ta oli valmis töötama nii öises vahetuses kui aastaajale vaatamata ka õues. Lisaks oli tal veel kuhjaga kõikide muude seonduvate tööde alal kogemusi, mida oli elu jooksul erinevates riikides omandatud. Tulemus oli null.

„Kuigi töötukassa ametnik töötas usinasti ja vahendas hulga kontakte, ei pakutud talle isegi mitte lihttööd piirkonna suurtes tööstusettevõtetes, mis kuulu järgi vaevlevat kroonilises tööjõupuuduses,” kirjeldas üks mehe tuttav. Mees helistas või saatis oma CV umbes 15 ettevõttele.

Ka ei saanud väita, et takistuseks oleks olnud liigsuur palgasoov või vähene eesti keele oskus. „Ükski kontakt kunagi nii kaugele isegi ei jõudnud, et tööotsijal olnuks võimalik neil teemadel arutleda või läbi rääkida. Sisukast CV-st piisas, et huvi vaibus eos,” rääkis loo jagaja.

Kuigi mõnes personaliosakonnas ei räägitud muid keeli peale eesti ja vene – misõttu jäi seal jutt katki – sai ta siiski enamuses inglise keelega jutule. „Osades paluti saata CV ja lubati võtta ühendust, kuid ei tehtud seda. Üks lubas helistada tagasi, millal tööle tulla, kuid ei helistanud. Osad aga olid ütelnud otse, et nad ei soovi kõrge kvalifikatsiooniga EL kodanikke,” lausus mehe tuttav.

***

Lõuna-Eestis elav Maret (54) oli ehitusettevõtja, kuni üks suur ehitusfirma värbas tema ettevõtte alltöövõtjaks, kuid jättis tööde eest maksmata. Summa oli suur. Kuna Mareti ettevõte oli tööde tegemiseks laenu võtnud, pidi ta pärast selle katteks loobuma laenu tagatiseks olnud korterist.

Viimane aasta aeg on Maret tööd otsinud. Ta on nii töötukassas arvel kui ka läbinud mitmeid koolitusi. Kuigi naine on kandideerinud vähemalt 80 töökohale, ei ole see tulemusi toonud. Enamikul juhtudel ei saadeta talle isegi teadet mittevalituks osutumise kohta.

***

Veel mõned aastad tagasi töötas Andres (72) ühes Lõuna-Eesti vallas arendusjuhina. Kuigi oma hariduselt on ta mehhaanikainsener, on ta aastate jooksul läbinud ka terve rea täiendkoolitusi, nende hulgas näiteks mitme-aastase tippjuhtide ettevalmistuskoolituse, aastase välissuhete koolituse ning täiendas end ka turunduse alal.

Varasemalt oli ta pikalt tehnikadirektoriks mitmes tootmisettevõttes, olles ühtlasi nende ettevõtete rajamise juures. „Kuna ma ei ole soovinud olla omanikuks, siis olen tootmised rajanud, tehnoloogiad katsetanud, stabiilse tootmise saavutanud ja seejärel lahkunud uut projekti juhtima,” rääkis Andres.

2000. aastal liikus ta erasektorist avalikku sektorisse tööle, olles enne arendusjuhina tööle asumist ka ühe valla juht. Juba siis, kui ta arendusjuhina töötas, püüdis ta kandideerida mõnele inseneri või tootmisjuhi kohale. „Kokku saatsin CV 44 ettevõttesse. Juures oli ka kaks väga positiivset soovituskirja. Nende koopiad on mul siiani alles,” kirjeldas Andres. Mis oli aga tulemus?

Ametliku vastuse sai ta 5 ettevõttest, kus öeldi, et tema teadmised ületavad ettevõtte vajadused. Ühest ettevõttest sai ta mitteametlikke kanaleid pidi teada, et ta ei kuulunud õigesse erakonda. 7 ettevõttest sai ta tänu oma heale suhtlemisoskusele teada, et ta on liiga vana ning ülejäänud ei vastanud.

Tänase tööjõupuuduse probleemi ühe peamise põhjusena näeb ta seda, et paljud ettevõtjad ei oska olla juhid, ei väärtusta ega hinda oma alluvaid, iseäranis töölisi. „Samas väikese hariduse ja tööalase kogemusega juhid ei tunne oma tootmist, ei oska hinnata töötajate tegelikke koormusi,” märkis Andres.

Ta ise on seda meelt, et tööinimest tuleb austada, olgu ta milline tahes. „Igast alkohoolikust on võimalik kasvatada väga hea töömeest, kui vähegi vaeva näha. Olen seda mitmes ettevõttes nii nõukaajal kui tänases Eestis praktiseerunud ja saan kinnitada, et alkohoolikud on tegelikult hammasrataste vahele jäänud kuldsete kätega inimesed,” kirjeldas Andres.

Ka leiab ta, et noored ettevõtjad ja juhid aga kardavad enda alluvusse võtta vanemaid, suurte teadmiste ja kogemustega alluvaid. Kuigi Andres tõdeb, et bioloogilise vanuse poolest on ta vana, usub ta ise, et võib edukalt ka 75-aastasena töötada.

Tänast tööturu seisu vaadates on ta teinud kolm peamist järeldust. Tööle kandideerijad peavad arvestama sellega, et:

1. võimalike sõprus või sugulussidemete puudumisel on tõenäosus tööd saada väga väike,
2. õigesse erakonda mittekuulumisel on tööd raske saada
3. ja üle 50-aastasena on tööd väga raske saada ning see on kõige valusam põhjus just eakamatele.

***

Ärileht jagas ka vahetult pärast Kaire Uuseni arvamusloo ilmumist ühe töötuna pensionisadamasse purjetanud mehe pihtimust, kes jäi esmakordselt töötuks 58-aastasena 2013. aastal. Kuigi ta vahepeal jõudis töötada nii taksojuhina kui ka ühes ettevõttes tegevjuhina, jäi ta uuesti töötuks ning tööd jäigi ta otsima kuni pensionile jäämiseni.

Mees usub, et jutt tööjõupuudusest, millest ka ajakirjanduses palju räägitakse, on tööandjate poolt kinni makstud propaganda, õigustamaks välistööjõu sissetoomist. „Välistööjõud ei nõua töötingimusi, ei nõua ohutusest kinni pidamist, on nõus töötama kaksteist tundi ööpäevas ja saama selle eest suhtelistelt väikest töötasu,” põhjendas ta.

TÖÖTUKASSA KOMMENTAAR | Tunnet „siin päikese all pole mulle kohta“ ei pruugi kogeda ainult vanemaealised, vaid ka teised

Lauri Kool, Eesti Töötukassa kommunikatsiooniosakonna peaspetsialist

Tööturg on teatud mõttes ebaühtlane – tööturu vajadused ja inimeste soovid ning oskused ei lähe kokku. Ühelt poolt näeme, et tööandjad on hädas töötajate leidmisega, kuid see on pigem liht- ja oskustööliste ning klienditeenindusvaldkonna puhul. Spetsialistide põud valitseb peamiselt IT-sektoris ning tehnilistel aladel.

Teisalt on töötukassas arvel aga märkimisväärne arv juhte, tipp- ja keskastme spetsialiste ja ametnikke, kellel on raskusi endale meelepärase töö leidmisega. Seega seda tunnet, et „siin päikese all pole mulle kohta“ ei pruugi kogeda ainult vanemaealised, vaid ka teised.

Mis puudutab nooremate eelistamist, siis diskrimineerimine on meie ühiskonnas taunitav sõnades – ükski tööandja ei taha end selles valguses näidata. Tegelikkuses teab aga üksnes tööandja ise, kas otsus sündis vanuse tõttu või oli põhjuseks, et inimene jäi tõesti oma oskustelt noorematele alla.

Probleemiks tundub olevat ka see, et küpsemasse ikka jõudes tahavad osa inimestest suunduda oma valdkonnas juhi positsioonilt tagasi spetsialisti rolli – tahetakse rahulikumat elu, tegeleda hobidega, lastelastega või on tegemist tervislike põhjustega –, kuid tööandjad ei pruugi seda mõista, uskuda, ja vaatavad seetõttu kandidaadist mööda.

Vähe on ka neid vanemaealisi, kes ettevõtjaks oleksid valmis hakkama. Võimalik, et oleme ühiskonnana jäänud kinni ka müüti, et „kui sa ei ole alustanud ettevõtjana enne 30. eluaastat, siis on kõik rongid läinud“. Samas näiteks Soomes asutasid aastatel 2000–2006 16% kõigist ettevõtetest üle 50-aastased inimesed.

Tööandjate huvi on eelkõige, et töö saaks tehtud tõhusalt. Koostöö sujuvus sõltub eeskätt suhtlemisest, sellest, kuivõrd teineteist aktsepteeritakse ja arvestatakse vastastikku teineteise seisukohtadega.

2017. aastal oli Eesti vanemaealiste tööhõivemäära järgi EL riikides 4. kohal. See tähendab, et meil on hetkel võrreldes teiste Euroopa riikidega märksa rohkem töötavaid 55–64 aasta vanuseid inimesi. 60–64-aastaste hulgas on töötavate inimeste osatähtsus langenud 57%-ni.

Vanemaealistel kulub tööotsinguteks ka rohkem aega. Kui keskmiselt rakendub uutest registreeritud töötutest aasta jooksul tööle 68%, siis vanemaealistest (55+) 59%. See võib olla aga tingitud ka sellest, et ta valib kauem, põhjalikumalt.

Kas ja kuidas peaks inimene vaimu valmis panema, et igas eas tööturul lööki oleks?

Optimismi ja tegutsemistahet ei tohi kaotada. Meie juures käib inimesi, kes on saatnud tööotsingute vältel tööandjatele 100 CV-d, aga nad jätkavad kandideerimist, sest teisiti ei ole võimalik. Kui ei kandideeri, siis ei ole ka ust, mis avaneda võib. Tegus peab olema.

Ka on internetis võimalik kuulata tasuta erinevaid loenguid ja õppida uusi asju. Oluline on oma teadmiste, oskuste värskendamine – kvalifikatsiooni peaks uuendama, end atesteerima erialadel, kus see vajalik.