Rooma ja Pariisi rikaste moehullude huvi on äratanud Peruu "kaamelinahad", mis vaestele talupoegadele Lõuna-Ameerika Andides oluliseks sissetulekuallikaks kujunenud on.
Tegemist on vikunjaga, keda võib pidada tavalise kaameli kaugeks sugulaseks ja hoopis tuntuma Peruu laama vennaks.
Loomal on selline suurepärane kuldpruun karvkate, et Jaapani ja Itaalia aristokraadid maksavad ühe sellisest nahast kasuka eest 15 000 dollarit ehk ligikaudu 175 000 krooni.
Enne aga kui luksuslik vikunja Armani, Versace või Chaneli lavadele jõuab, tuleb metsik loom kinni püüda. Vikunjad elavad tavaliselt 150-pealistes karjades ning nende jahtimine käib vana inka rituaali - chaccu - järgi. Nimelt söövad talupojad enne vikunjajahile minekut muda ja kasutavad ka kokalehti, saavutamaks kohaliku mäejumala ehk apu toetust.
Viimane suurim vikunjajaht toimus juuni lõpus 4000 meetri kõrgusel Andides Pampa Galerase rahvuspargis. Osales umbes 1500 ümberkaudsete külade elanikku, kes piirasid inimketiga ümber ligikaudu 600 looma, ajades vikunjad mitmesse aedikusse. Siis saabus helikopteril kohale ka Peruu president Alberto Fujimori. Igivana kombe kohaselt määris presidentki oma näo vikunjaverega kokku, enne kui nahka nülgima hakkas.
Vikunjavillakut peeti juba inkade kultuuris pühaks ning auväärsele kohale on see tõusnud ka nüüd, mil näiteks Itaalia firmad maksavad ühe loomanaha eest kuni 200 dollarit (2400 krooni). Sellise äri suuremaks keskuseks on Lucanase küla, mille elanikud teenivad sel aastal nahkade müügi eest umbes 300 000 dollarit (3 600 000 krooni). Itaallased omakorda müüvad kasukatäie nahku jaapanlastele hinnaga 12 000 dollarit (144 000 krooni).
Peruu edu vikunjaäris ei meeldi aga sugugi naaberriikidele. Boliivia, Argentina, Tshiili ja Ekuadori mägialadel elab kokku ligikaudu sama palju vikunjasid kui Peruuski - 75 000. Kuid rahvusvahelised looduskaitselepingud lubavad vikunjadelt nahka võtta vaid peruulastel. üldiselt peavad Andide piirkonna talupojad vikunjasid lihtsalt metsloomadeks, kes hävitavad nende vilja- ja muud põllusaaki. Vaid peruulased on viimastel aastatel kasutanud osa saadud rahast nende hinnaliseks osutunud loomade kaitsmiseks, mille tõttu on vikunjapopulatsioon suurenenud aastas umbes 5000 looma võrra. Oma osa on küllap ka selles, et peruulased ei lase enam vikunjakarju üle piiri, sisse meelitatakse aga nii palju loomi kui võimalik.
