Mõni võltsija tehtud mark maksab originaalist rohkemgi
Sperati on kõigi margivõltsijate kroonimata kuningas. Olles pärast Teist maailmasõda märganud, et tema “teosed” lähevad hinda, asus Sperati neid signeerima. Mõni tema möödunud sajandi algupoolel valminud koopia maksab praegu originaalist rohkemgi – sest on haruldasem. Sellised on näiteks Austraalia 1913. aasta punane kahenaelane ja Hongkongi 1865. aasta oliivibistri karva 96-sendine mark. Nii mõnigi kollektsionäär kogub marke kahekaupa, soetades originaali kõrvale ka Sperati tehtud võltsingu.
Erikujuga margid
Esimene mark, kuninganna Victoria pildiga must ühepennine ilmus maailma 1840. aastal. Aastal 2000 oli Wikipedia andmeil maailmas olemas umbes 400 000 erinevat marki, iga aastaga tuleb neid juurde ligikaudu kümne tuhande võrra. Leidub ristkülikukujulisi, kolm- ja viisnurkseid. Sierra Leone ja Tonga on välja andnud puuviljakujulisi, Bhutan aga margi, millega käis kaasas plaat riigihümniga. Lisaks tavapärasele paberile on Sˇveits väljastanud marke, mis osaliselt pitsist või täienisti puust, USA-s valmistati üks plastikust, Saksa DV-s aga sünteetilistest materjalidest mark.
Esimesed margikogujad ilmusid 1860-ndatel. Tollal oli see valdavalt laste hobi. Mõne aja pärast hakkasid aga sellega tegelema täiskasvanudki ja mõni riik avastas, et on võimalik teenida, kui valmistada marke just kollektsionääridele, mitte aga postisaadetistel kasutamiseks. Väikeriikidele, näiteks Liechtensteinile on sageli tegu üpris olulise tuluallikaga. Seda on aga püütud ka kurjasti ära kasutada – filatelistide seas on seepärast halba kuulsust lõiganud mõni Araabia Ühendemiraatide osa.
Kurikuulsuse saavutas 19. sajandi lõpukümnendeil ameeriklane Nicholas F. Seebeck, kes omandas mitme Ladina-Ameerika riigi markide väljaandmise õigused. Nimelt trükkis ta muidu identsetele markidele aastaarvu. Aasta vahetudes kaotas mark kehtivuse ja Seebeck püüdis ülejäägi kollektsionääridele müüa. Praeguseks on Seebecki valmistatud margid kasutatutena kohati üpris väärtuslikudki – kasutamata eksemplaridega võrreldes on need suhteliselt haruldased.
Kõige esimene mark, seesama must ühepennine, on üpris laialt levinud, kuid võib tänu suurele nõudlusele maksta siiski paarisaja dollari ringis. Maailma kõige rariteetsemad margid on aga reeglina trükivigadega. Selline on näiteks Rootsi 1855. aasta kollane “Treskilling”, mis tegelikult pidanuks olema siniroheline. Kui palju neid omal ajal trükiti, on teadmata, praegu tuntakse vaid üht säilinud eksemplari. Iga kord, kui see omanikku vahetab, püstitatakse uus hinnarekord. Viimati juhtus see 1996. aastal, mil margi eest tasuti 2,5 miljonit Sˇveitsi franki (tollal pea 25 miljonit krooni). Kilohinnaga 71 miljardit dollarit on kollane “Treskilling” üks maailma kallemaid esemeid – vaid antimateeria ja mõned raadioisotoobid maksavad enam. Võimalik, et ainsa säilinud Briti Guiana (praeguse nimega Guyana) 1856. aasta magentavärvi ühesendise eest käidaks välja veelgi enam, aga see lamab kusagil seifis, samal ajal kui margi 1980. aastal 935 000 dollari eest omandanud John E. DuPont 30-aastast vanglakaristust kannab. Selline karistus määrati talle 1997. aastal maadluse olümpiavõitja David Schultzi mõrvamise eest.
Möödunud aasta mais puhkes Hispaanias skandaal, kui maksejõuetuks osutus markidesse investeerimise firma Forum Filatelico. Säästudest jäid ilma umbes 200 000 inimest, kellele oli lubatud vähemalt kuueprotsendilist aastatootlust.
Hinnatud võltsija Sperati jäi omal ajal vahele üpris omapärasel moel. Prantsusmaal elanud itaallane Sperati saatis 1942. aastal Lissaboni diilerile valiku marke. Prantsuse ametivõimud konfiskeerisid need ja andsid Sperati markide ebaseaduslikus ekspordis süüdistatuna kohtu alla. Kui kohtusse kutsutud ekspert hindas margisaadetise väärtuseks 234 000 franki, tunnistas Sperati üles, et tegu on võltsingutega, ning et ta on marke võltsinud juba üle 30 aasta.
Post
Postiliikluse korraldusest
•• Alates 1969. aastast on riigid maksnud sihtmaale tasu kohalike kohaletoimetamise kulude eest. Reeglina tasutakse summa kord kvartalis saadetiste kaalu ja arvu põhjal. Tasude süsteemi üle valvab Sˇveitsis paiknev ÜRO agentuur Ülemaailmne Postiliit (Universal Postage Union, UPU).
•• Enne UPU asutamist 1874. aastal (tegu on maailma vanuselt teise rahvusvahelise organisatsiooniga rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu ITU järel) toimus rahvusvaheline postivahetus kahepoolsete lepingute alusel. Näiteks kirja saatmisel Prantsusmaalt Venemaale pidi saatja leidma igas vahepealses riigis kirja edastaja.
•• Postiteenuse korraldamisega tegeles näiteks Itaalias postifirma loonud vürstiperekond Thurn und Taxis, kelle ettevõte peakontoriga Brüsselis pidas 1516. aastal kulleriühendust Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaaga. Perekond jäi oluliseks tegijaks Euroopa postiturul 18. sajandini, mil Hispaania tollane troonipärija ettevõtte ära ostis.
