Moskva majandusanalüütik: annaks Jumal, et Obama saaks mõistlikud valged nõunikud

 (16)

Suureks presidendiks ihkava Barack Obama Venemaale talumatu poliitika varjutab majanduskriisi, ennustab Moskva tipp-analüütik.

Obamal puudub majanduskriisi tõrjumiseks tõsiselt võetav kava ja ta loobub käigu pealt valimistel antud julgeolekupoliitilistest lubadustest, usub Venemaa poliitkonjunktuuri instituudi ja rahvusliku energeetikajulgeoleku fondi juht Konstantin Simonov.

 -Kas Ameerika Ühendriigid said Obama näol presidendi, kes suudab parandada Venemaa ja lääne suhteid ning tuua maailma välja finantskriisist?

Illusioon, et Obama võiks olla Venemaa vastu McCainist sõbralikum, hakkab tasapisi purunema. Annaks Jumal, et Obamale antaks nõunikeks mõistlikud valged inimesed, eriti riigisekretär.

Kujutlus, et Ameerika Ühendriigid valisid radikaalsed muutused, põhineb üksnes asjaolul, et presidendiks valiti must. Minule kui maailmavaatelt rohelisele oleks tähendanud muutust mitte presidendi nahavärv, vaid nende parteide väljavahetamine, kes on Ameerikat viimased kakssada aastat valitsenud.

-Kui suur on võimalus, et Obama Venemaa-poliitika võib McCaini omast erineda?

Suurem osa Venemaa politolooge räägib, et McCain on parandamatu, mistõttu Obama pakub vähemalt mingit võimalust.

McCain tunneb uhkust fakti üle, et istus sõjalennukis, mis oli Kariibi kriisi ajal valmis andma Nõukogude Liidule raketilööki. Sellepärast oli tema sõnum väga lihtne: andke Ameerika minu kätte, sest ma tean täpselt, mida teha –Venemaaga saab suhelda üksnes  sihiku kaudu.

-Kas Obama paistab venelastele mugavam partner?

Obamast liimitakse nüüd kokku uue suure presidendi kuju. Varasemate igavate valimiskampaaniate ja alanud finantskriisi tingimustes tuli elanikkonnale anda mingi uue lootuse sõnum. Teda kujutati Marthin Luther Kingi foonil ja nagu John Kennedyt.

Varem või hiljem võidakse hakata tõepoolest uskuma, et ta on Suure Maa Suur ja Veatu President, kes võib teha, mis aga pähe tuleb.

Need, kes uskusid tema uuendusmeelset välispoliitikat, võiksid jälgida Obama lubadust tuua väed Iraagist välja ja vaadata üle raketikaitsekilbi Tšehhi ja Poolasse paigutamine.

Obama on juba jõudnud helistada Poolasse, et ei tasu raketikaitsesüsteemidest loobuda. Iraagist vägede väljaviimise plaane ei tehta. Kui väed viiakse Iraagist välja, siis paigutatakse nad ümber Afganistani.

Kui tema suure presidendi kompleks areneb edasi, tähendab see suuri probleeme nii Iraaniga kui ka Ukrainaga. Ukraina NATO-ga ühinemine oli just demokraatide idee.

Kesk-Aasias ja Gruusias võib elavneda kogu seniste probleemide nimekiri.

-Kui suureks peate võimalust, et Obama keskendub majanduskriisi mõjul peamiselt kodustele majandusprobleemidele ja jätab välispoliitika teisejärguliseks?

Ühendriikide majandusprobleemid sunnivad Obamat eriti aktiivselt tegutsema just välispoliitikas, mis annab talle rahva poolt oodatud suure poliitiku tunnused.

Obama on suurepärane kõnemees ja demagoog, kuid pole majandusmees, kes teaks, mida teha majanduskriisiga. Valimiskampaania käigus ei kuulnud keegi ühtegi sõna tema majandusprogrammist, sest sellist programmi lihtsalt ei ole.

Minu keel ei paindu nimetama majandusprogrammiks tema juttu maksude keskklassi ja rikaste vahel ümber jagamisest.

-Miks suhtub Vene eliit Ameerika Ühendriikidesse nii tundlikult?

Paljudele venelastele kujutavad Ameerika Ühendriigid demokraatia sümbolit. Kuid demokraatia ja turumajanduse pooldajana võin kinnitada, et Ühendriikides pole kumbagi.

Vaevalt saab turumajanduseks nimetada seda, kui George Bush annab raskustes ettevõtetele 700 miljardit dollarit. Kõik saavad aru, et tegemist on lurjustega, kes lasid majandussüsteemi põhja, kuid sellegipoolest kullatakse nad üle. Tulemuseks on see, et kui sa kaupled metroojaama kõrval pähklitega, siis elad turumajanduse reeglite järgi, kui aga oled miljarditega mängides varanduse kaotanud, siis aitab valitsus su hädast välja.

-Te käisite Ameerika Ühendriikides valimisi vaatlemas. Kas ameeriklased korraldasid valimised ausalt?

Rikkumiste hulk oli tõepoolest suur, kuid Ameerika ei pööra sellele mingit tähelepanu. Kui Ühendriikides kritiseeritakse Venemaa valimisi, siis keegi meie ametiisikutest reageerib sellele alati. Meie reaktsioon on küll alati selline: näete – meie kohta valetati. Kuid tegemist on vähemalt kriitikale reageerimisega. Kuid Ameerikas usutakse, et neil on nii õiglased ja korras valimised, et meie väidetele isegi ei reageerita.

-Mida ameeriklased valesti tegid?

Venemaad süüdistatakse sageli demokraatiaprotseduuride rikkumises. Kui aga vaadata Ühendriikide valimiskampaaniat, siis sealt paistab palju üllatavaid momente.

Protseduuriliselt on agitatsioon lubatud valimiste päeval, mis Venemaal on keelatud. Samuti on lubatud negatiivne kampaania. Ma ei räägi mustast PR-ist, vaid vastast kompromiteerivatest võtetest, mida Ühendriikides kasutatakse veelgi teravamalt kui Venemaal. Viimastel kampaaniapäevadel tegeleb kogu valimismeeskond üksnes vastaskandidaadi eitamisega.

Nägin McCaini meeskonna toodetud reklaamklippi, kus Obamat seostati äärmusterroristidega ja öeldi, et ta on Ameerikale ohtlik.

Kõige üllatuslikum oli, et 35 protsenti valijaid hääletas ennetähtaegselt. Massiliselt rikuti eelhääletussedelite jagamise nõudeid. Sedeli saamiseks näeb seadus ette, et sa kirjutad valimiskomisjonile avalduse, mille peale saadetakse sedel. Tegelikult selgus, et üks inimene võis saada mitu sedelit. Oli isegi moodustatud organisatsioone, mis tegelesid kirjaoskamatute mustade valimisprotsessi kaasamisega. Kirjaoskamatutele mustadele pakuti võimalust kirjutada valimissedeli saamiseks viis-kuus avaldust. Pärast näidati, kuhu teha ristike, et Obama eest hääletada.

-Kuidas kirjaoskamatuid musti siis värvati? Kas püüti tänavalt?

Nendel organisatsioonidel oli teada, kus inimesed elavad. Tulevad ukse taha, teevad ettepaneku aidata eelhääletusbülletääni täita, seejärel selgitavad, kui hea inimene on Obama. See oleks sama hea, kui meil Venemaal võetaks pimedal mutikesel käest kinni, veetaks ta valimisjaoskonda ja näidataks sõrmega ette, et siin on hea kandidaat Putin, kelle eest tuleb hääletada.

-Mis on suures eelhääletuste arvus siis iseenesest halba?

Kui Venemaal hääletaks 35 protsenti ennetähtaegselt, siis kogu lääs räägiks, et tegemist on rikkumise, võltsingu ja tulemuste  mõjutamisega.

Muide – eelhääletussedeleid sai New Yorgis nagu suveniire, kõrvuti T-särkide ja pesapallimütsidega.

-Miks ei väsi Venemaa juhid kordamast, et maailmakriisis on süüdi Ameerika Ühendriigid?

Ameerika on süüdi nende mehhanismide käivitamises, millega Venemaa on täiel määral nõustunud. Mitte keegi ei sundinud Venemaa rahandusministrit Kudrini paigutama 100 miljardit dollarit Ühendriikide väärtpaberitesse.

Kudrin peab vastama, et kui Ühendriigid on süüdi, siis miks Venemaa hoiab oma raha seal.

Kohtusin hiljuti riigiduuma komisjoniga. Mulle räägiti, et Kudrin nimetas info Ühendriikide väärtpaberitesse paigutatud rahast salajaseks ega andnud seda infot duumaliikmetele.

-Kuidas suhtute ideesse, et Venemaa võib oma rahvusvahelist mõju suurendada, ostes kokku kriisi ajal odavnenud heade lääne ettevõtete aktsiaid?

Tegemist on kauni illusiooniga, et aktsiaid tuleb osta siis, kui need odavnevad, sest kunagi muutuvad nad uuesti kalliks. Tahan meelde tuletada, et kõigil meie ettevõtetel on lääne pankade ees lausa kolossaalne võlg ja nad seisavad valitsuse ukse taga järjekorras, et küsida raha oma võlgade kustutamiseks. Mõni neist on päris ausalt hädas, mõni aga on võtnud järjekorda lihtsalt sellepärast, et nägi: raha jagatakse.

Lääne ettevõtete ostmiseks pole raha mitte kusagilt võtta.

-Kas Venemaa suured ettevõtted ei leia siis tõepoolest ekspansiooniks vahendeid?

Muidugi tehakse häbituid asju. Näiteks Lukoil pöördus riigile kuuluvasse Vneštorgbanki palvega saada 1,8 miljardit dollarit laenu, et kustutada oma võlga lääne pankade ees. Samal ajal langetas valitsus eelmisel nädalal naftatoodete tollimaksu. Nüüd teatab Lukoil, et vähendab järgmisel aastal riigisiseste investeeringute mahtu, kuid kõik välisostud kavatseb lõpule viia. Näiteks selle aasta lõpuks kavatseb Lukoil osta naftatehase Sitsiilias. Tuleb välja, et Lukoil võtab Venemaa valitsuselt raha, vähendab kodumaiseid investeeringuid ja seejuures ostab Sitsiilias tehase. Minu arvates on see absurdne.

-Kas nüüd saabub maailmamajanduse lõpp, kui kapitalistid pagevad tagasi kodumaale?

Maailm muutub palju suletumaks, sest kõik poevad tagasi oma korteritesse.

Hiina kogus kaks triljonit dollarit valuutareservi. Paar nädalat tagasi pidas kommunistliku partei keskkomitee reservide kasutamise kohta eriistungi. Põhiplaanina vaadeldi ideed osta Ühendriikide ettevõtete aktsiaid. Partei esimees lükkas selle mõtte avalikult tagasi. Kui isegi Hiina oma tohutu reserviga loobus odavate aktsiate kokkuostmisest, siis mida rääkida Venemaast? Meil on reservi alles jäänud alla 480 miljardi dollari ja iga nädal süüakse ära 50 miljardit dollarit.

Hiina annab meile pigem nafta tagatisel krediiti, et me ei saaks hiljem hakata ennast kuidagi välja keerutama.

-Valitsuse kontrollitav Gazprom avas just Venezuelas puuraugu?

Puurida auke koos Hugo Chavezega ajal, kui Venemaa naftatoodang esmakordselt väheneb, on väga mõtlematu. Meil on tohutud projektid Jamalis, Ida-Siberis, Sahhalinil, Stokmanis. Need on meie inimeste töökohad ja meie enda majandus. Kuid me seisame Putini epohhil esimest korda olukorras, kus Venemaa naftatoodang väheneb. 

-Rahandusminister Kudrin rääkis eelmisel nädalal riigiduumas võimalusest, et nafta hind langeb 40 dollarini barrelilt. Kas valitsusel ja naftatööstusel on varuks mingid optimistlikud prognoosid, et nafta ja gaasi hind tõuseb?

Nafta ei muutu kunagi lõplikult odavaks. Ma räägin keskpikast väljavaatest, mis ei tähenda, et 2008. aasta lõpus ei võiks nafta olla väga odav. Olen veendunud, et naftabarreli hind tõuseb rutem kui nelja-viie aastaga 100 dollarini ja ületab selle taseme.

Ettevõtted vähendavad üksmeelselt oma investeerimisprojekte ja selline poliitika viib möödapääsmatult naftadefitsiidini.

Uueks hinnatõusuks peab valmistuma just investeerides tootmisvõimsustesse Venemaal, aga mitte Venezuelas. Putin peab naftaettevõtete juhid enda juurde kutsuma ja andma käsu investeerimisplaanidest kinni pidada. Nende juurde, kes investeeringuid vähendavad, tuleb saata nn doktor.

Riigi kontrolli all olevate Rosnefti ja Gazpromiga on lihtne, sest neile saab anda otsese käsu.

-Kuidas mõjutab alternatiivkütuste kasutusele võtmine Venemaa naftale ja gaasile rajatud majandust?

Praeguste hindade puhul ei tegele alternatiivkütuste arendamisega mitte keegi. Olukorras, kus toiduainete hinnad tõusevad, ei hakka keegi viljast biokütust ajama.

-Kas 40-dollariline naftabarreli hind on põhi või võime oodata veelgi suuremat langust?

Naftapuuraugus räägime me 3–5 dollari suurusest naftabarreli omahinnast. Kuid kulud nii nafta puhastamisele kui ka administreerimisele ilma transpordita tõstavad maksumuse 18 dollarini. Kui lisada siia transpordikulud ja maksud, siis alla 40 dollari barrelilt ei ole tootmine mõttekas. Uute naftaleiukohtade avamisel pole mõtet odavama hinna puhul kui 90 dollarit barrelilt.

Sellepärast ei saa hind reaalselt langeda 1998. aasta tasemele, kui barrel maksis alla 15 dollari. Selline hind oleks sama võimalik nagu kolmas maailmasõda või mõni muu mõttetu ennustus.

Maailma naftatööstus ei pea 40-dollarilisele hinnatasemele kuigi kaua vastu.

Maailmamajanduse halvim madalseis saabub järgmise aasta kevadeks ja madalaimad naftahinnad võivad esineda just sellel ajal.

-Mis saab Läänemere riikide seas nii palju kriitikat pälvinud Nord Streami torujuhtmest?

Torujuhtmete ehitamine on praegu väga õigeaegne, sest vaatamata rahapuudusele on torud ja metall üha odavamad. See tähendab, et Nord Streami projekt muutub odavamaks.

Kuid teiselt poolt saab praegu läbi Ukraina pumbata 150 miljardit kuupmeetrit gaasi. Kui investeerida selle süsteemi uuendamisse, saab mahtu suurendada 200 miljardi kuupmeetrini. Samal ajal suletakse Ukrainas metallurgiaettevõtteid ja järgmiseks aastaks prognoositakse gaasi tarbimise vähenemist 20 protsendi võrra, mis on väga tõsine kogus.

Võib juhtuda, et meile tekib täiendav ekspordivõimsus.

Siit tekibki mõte, et võib-olla tasub praegu forsseeritult tegeleda Ukrainaga, mis on riigina pankrotieelses seisundis. Ukrainlased jooksavad praegu aktiivselt lääne finantsinstitutsioonide vahet, et saada miljardeid dollareid krediiti, kuid need asjad pole veel päris selged. Valimiste aastal võib Ukraina olukord kujuneda veelgi keerulisemaks.

Võib-olla on just praegu õige aeg ukrainlastega gaasi transportimise konsortsiumis kokku leppida ja sundida Ukrainat jagama Venemaaga oma gaasitoru. Siis võib South Streami unustada.

Kuid Nord Stream on kavandatud siiski uute leiukohtade teenindamiseks ja mõeldud Saksamaa ühendamiseks Stokmani leiukohaga, millele ei ole alternatiive.

-Millal võib nafta odavnemise taustal oodata Eestile müüdava maagaasi odavnemist?

Gazprom saab riikides, kuhu müüakse gaasi aastaste lepingutega, asuda hinda hoopis tõstma. Sellised riigid on Ukraina, Valgevene ja ka Eesti koos teiste Baltimaadega.

Venemaa püüdleb alati maksimaalse hinna poole. Maksimaalse hinna määravad Itaalia ja Saksamaa. Praegu on hind laes, Saksamaal üle 500 dollari 1000 kuupmeetrilt pikaajaliste, kuni 30-aastaste müügilepingutega. Põletis maksab gaas seal juba üle 1200 dollari. Nüüd hakkab hind Gazpromile headel turgudel langema, mis toob kaasa kasumi vähenemise.

Gazpromil on praegu võimalik ühtlustada gaasi hinda eri turgudel. Kui näiteks Baltimaad tulevad jutuga, et näete, nafta odavneb, tahame odavamat gaasi, siis Gazprom ütleb: me oleme teid siiamaani doteerinud, aga nüüd ühtlustame teie hinna muu maailma omaga. Kui hind hakkab sealt edasi langema, siis langeb hind ka teie jaoks. Teine võimalus on see, et fikseerime praeguse hinna.

-Kas Eestil on tulevikus üldse mingit võimalust osaleda transiitmaana Venemaa energiakandjate transportimisel?

Balti riikide poliitikamängud on viinud selleni, et neid riike ei peeta Venemaal stabiilseteks partneriteks. Mööda maismaad ühtegi toru läbi Baltimaade vedama ei hakata. Gaasitorujuhtme Amber idee kuulub teaduslik-poliitilise fantaasia valdkonda.

Mis puudutab sadamaid, siis on tehtud tõsine panus Ust-Luga ja Primorski sadamale. Areng sõltub sellest, kui kiiresti suudetakse ehitada juba olemasoleva kõrvale teine Balti torujuhtmesüsteem. Kui plaan täidetakse, siis Balti sadamate jaoks naftatooteid enam ei jätku. Baltimaade võimalus peitub üksnes selles, mida aeglasemalt toru ehitatakse.

Kes ta on?

Konstantin Simonov

On uurinud viimased 15 aastat poliitikat ja majandust ning esineb Venemaa ühe mõjukama analüütikuna maailmas paljudel konverentsidel. Simonovi seisukohad jõuavad Venemaa praeguse poliitilise eliidi töölauale.

Simonov on Venemaa poliitiliste riskide, majandushuvide, eliidi ja varjatud poliitika asjatundja. Tema sulest on tulnud esimene venekeelne poliitanalüüsi õpik ja 2006. aastal muude tööde seas Venemaa praegust energeetikapoliitikat käsitlev raamat „Energeetika üliriik”.

Moskva riikliku ülikooli teoreetilise politoloogia dotsent ja majanduskõrgkooli avaliku poliitika dotsent.

Venemaa poliitkonjunktuuri keskuse president, rahvusliku energeetikajulgeoleku fondi direktor.