Kuivõrd on teie raamat Venemaa muutmisest energeetiliseks üliriigiks Kremli ametlik doktriin, kuivõrd isikliku uurimustöö tulemus?
Pean tõdema, et nii president Vladimir Putin ega ka ministeeriumid pole mingisuguse majandusliku programmi olemasolust teada andnud.
On mõned presidendi artiklid, mis esmalt ilmusid läänes ja seejärel avaldati Venemaa väljaannetes, samuti on ilmunud energeetikaministri mõned väljaütlemised. Mina püüdsin võtta presidendi sõnumi energeetilisest üliriigist ja selle lahti kirjutada.
Venemaa energeetika ametlik strateegia 2020. aastani ei oma üldse mingisugust ettekujutust energeetikast kui poliitikast ja vananes kohe järgmisel päeval, kui ta välja tuli. Tegemist on soovide kogumikuga, mis räägib, kui palju peame ammutama gaasi. Kuid kõigile on selge, et need soovid ei vasta tegelikkusele.

Millega selgitate Euroopa hirmu energeetilise üliriigi Venemaa suhtes?
Euroopa Liidus tekkis loomulikult küsimus, et kas venelased võtavad gaasi ja nafta kasutusele relvana ning hakkavad ventiile kinni keerama, kui midagi ei meeldi.
Esmalt oleks aus öelda, et mingisugused majandusreformid ei olegi Venemaal võimalikud, sest majanduse ümberkujutamise asemel tegeletakse naftatööstusele uute seadmete hankimisega.
Venemaa elab nafta ja gaasi peal. Samas pole siin midagi häbiväärset, sest energeetikatööstusest võib saada tõukepunkt majanduse uuendamisele. Kõigile on selge, et lihtsalt ligipääsetavad gaasi ja nafta varud on otsakorral. Nii Ida-Siberis kui ka Põhja-Jäämere põhjast gaasi ammutamise tehnoloogia sarnaneb kosmosetehnoloogiale.

Kuidas nafta siiski mõjutab Venemaa rahvusvahelisi ambitsioone?
Kui kontrollite turgusid, siis loomulikult võite selle läbi avaldada mõju poliitikale. Võime häbenemata avaldada, et energiakandjad on vahend, mille abil saame endast kui maailma saatuse mõjutajatest teada anda. Need ülesanded tuleb lihtsalt määratleda.
Mis siin eitada, et energiakandjatega on seotud samuti siseriiklikke ülesandeid nagu riigi terviklikkuse säilitamine. Kui Venemaa idaosa lebab täiesti hõlvamatuna, siis saab see kesta viis kuni kümme aastat. Hiina vajab üha rohkem energiaressursse ja need territooriumid lähevad paratamatult kas ametlikult või mitteametlikult Hiina majandusliku, seejärel poliitilise kontrolli alla.

Millised on põhilised meetodid, millega Venemaa energeetilist üliriiki üles ehitab?
Püüan oma raamatus ka kirjeldada, et seda poliitikat ei viida praegu tegelikult ellu ning üleval ripub rohkem küsimusi kui vastuseid.
Samal ajal, kui Euroopas murtakse pead Venemaa energeetilise domineerimise üle, arutatakse meil, kes peaks olema meie varude võtmekasutaja. Väited, et hakkame üheaegselt ja piiramatult müüma kütust USA-sse, Hiinasse ja Euroopasse, ei vasta tänase päeva reaalsustele.

Mis takistab pealetungi laial rindel?
Esmalt segab liigne enesekindlus ja rahulikkus, mida toidavad praegused kõrged nafta hinnad. Peetakse müüdiks, et Siber võidakse kellelegi kaotada. Öeldakse, et kellele seda kõike vaja läheb. Energeetikaministeeriumis arutatakse, et pole midagi halba selles, kui gaasi ammutamine kasvab Venemaal edaspidigi nagu eelmisel aastal vaid ühe protsendi võrra ja nafta 2,4 protsendi võrra.
Minu arvates ei vasta selline tempo seatud ambitsioonikatele eesmärkidele. Meil püütakse tegelikkust ilustada, jättes tähelepanuta asjad, mis kõigile silma torkab. Näiteks võin tuua toodangu vähenemise varem avatud leiukohtades.

Kuivõrd pidurdab ettevõtete riigistamine energiakandjate toodangu kasvu?
Mõned räägivad, et eraäri tõstis naftatööstuse jalgadele ja pärast riigi kätte võtmist kukus see kokku. See pole sugugi täielik tõde. Jukos js Sibneft provotseerisid oma tegevusega paljuski nende probleemide tekkimise, millega täna kokku puutume.
Tegemist oli selliste tehnoloogiate kasutusele võtmisega, mis aitasid lühiajaliselt toodangut suurendada, kuid pikemaajaliselt ei võimalda varude optimaalset kasutamist. Langenud tootlusega puuraugud jäeti lihtsalt maha. Erakompaniid kasutasid barbaarseid meetodeid. Kuid kontrolli haaramine riigi poolt ei ole toonud siia mingisugust muutust, sest jätkatakse samas vaimus.

Milles eraettevõtete barbaarsus seisnes?
Erakapitali eesmärk oli ettevõtte kapitaliseerituse kiire tõstmine, et müüa lääne partneritele. Selleks suurendati tootmist, samuti varusid, mida tegelikult ei töödeldud. Kogu raha läks varude kokkuostmisse, kuid mitte töötlemise alustamisse, mis on väga kallis.
Kui alustad tööd uuel naftaväljal, siis kasum võib sealt laekuma hakata mitte varem kui 5-10 aasta pärast. Nõukogude-aegsetest puuraukudest õnnestus aga tehnoloogia abil tootmist suurendada. Kuid riigiettevõtted Rosneft ja Gazprom teevad täpselt sama. Ostetakse kokku suuri leiukohti, mitte ühtegi kopikat ei paigutata nende tööstuslikuks kasutamisteks. Rosneft tegutseb rõõmsalt edasi röövkaevandamisele omaste hüdroplahvatuste korraldamisega leiukohtade kihtides, mis suurendavad lühiajaliselt toodangut.

Miks ikkagi jätkatakse vanas vaimus, kui see kahjustab kogu Venemaad?
Kõike seda tehakse Venemaal valitseva poliitilise ebastabiilsuse tõttu. See, kes on järgmine Venemaa president, määrab riikliku tooraineettevõtte ja tema juhtide saatuse. Üks president võib vahetada Rosnefti juhatuse, teine aga Gazpromi oma.
Kui kasutad praegu enda poolt valitsetavat raha investeeringutesse, siis tõenäoliselt lõikavad selle vilju juba teised inimesed. Sellest tulenevalt tuleb enne majanduse juurde asumist Venemaal lahendada võimu üle minemise küsimus.
Pikaajalised investeeringud selguvad alles presidendi järeltulija nimetamise järel, mistõttu tuleks seda teha võimalikult kiiresti. Loomulikult ei mõtle keegi uute leiukohtade kasutusele võtmisest, kui on vaja iga päev tegeleda võitlusega presidendi määramise nimel.

Kuidas mõjutab selline peataolek Venemaa gaasi ostjaid Euroopas?
Saadame naftata ja gaasi peamiselt Euroopasse. USA-sse saadame vaid sümboolseid koguseid. Hiinasse ja USA-sse me pole suutelised gaasi transportima, sest Venemaal puudub peaaegu täielikult vedelgaasi tootmise tehnoloogia ja toru maagaasile pole.
Kuid praeguses olukorras ei suudeta selgelt määrata, kas esmatähtsaks suunaks on Euroopa või Hiina.
Praegu oleme Hiina naftatoru ehitanud juba kümme aastat üksnes sõnadega, kuid valmis on vaid 40 kilomeetrit. Tekkib küsimus Hiina projekti rentaabluses. Pole siin vaja midagi häbeneda ja tuleb avaldada oma huvid post-sotsialistlikul territooriumil.

Milleks muretsete Venemaa positsioonide pärast Hiinas, kui nende majandus niikuinii lausa januneb kütuste järele?
Hiina ähvardab meid pidevalt, et, kui me ei tule oma toruga sinna, siis asendatakse turg vedelgaasiga. Kogu Hiina rannikul ehitatakse praegu sadamaid, mis on suutelised vedelgaasi vastu võtma. Nad hakkavad gaasi vedama Katarist, Austraaliast, Trinidadist ja Tobagost.
Vedelgaasi tootmine areneb praegu fantastiliste tempodega. Sellised pisikesed maad nagu Trinidad ja Tobago, millest teame tavaliselt vaid jalgpalli meistrivõistluste järgi, osutuvad tegelikult vedelgaasi turul suurteks mängijateks. Kuid mina ei usu, et Hiina turg saaks läbi vaid vedelgaasiga, kuigi selle väljapressimise tegelikkusele vastavust ei tohi ka alahinnata. Ärritame Hiinat liigselt oma venitamisega, mis paneb Hiinat otsima alternatiive.

Miks Venemaa ei kiirenda torujuhtme ehitamist Hiinasse?
Me ei saa Hiina suunas eksporti laiendada juba üksnes selle pärast, et meil ei jätku kõige banaalsemal moel torusid. See kujutab endast suurt müüti, et oleme suutelised kõiki meie suurejoonelisi tarneprojekte üheaegselt torujuhtmetega varustama.
Kõik meie vägevad plaanid nõuavad kindla mõõdu ja väga kõrge kvaliteediga torusid. Venemaal alustatakse Severstali poolt alles nüüd kõrgekvaliteediliste torude tootmist.

Miks te ei kaasa rohkem välispartnereid uute projektide ellu viimiseks?
Praegu on Venemaal olukord, kus mõistetakse, et ilma välispartneriteta pole võimalik uusi leiukohti avada. Samal ajal tuntakse hirmu, et puuraukude välismaalastele andmisega kaotatakse osa oma suveräänsusest. Seetõttu jääb kontrollpakett alati Vene ettevõtetele, ennekõike aga riiklikele ettevõtetele. Kuna varusid juurde ei tule, nafta hind aga tõuseb pidevalt, siis raha on Venemaal piisavalt. Tehingute puhul tõuseb esiplaanile küsimus, et mida on lääne ettevõtetel vastu pakkuda näiteks olemasolevate torujuhtmete näol. Kuid nendes tehingutes ei vaja Venemaa enam mitte raha vaid varasid.

Millega seletate Venemaa kütusefirmade IPO-de lainet lääne börsidel, kui raha pole vaja?
IPO-de laine on selgitatav kahe asjaoluga. Erafirmade jaoks on see muidugi katse müüa kiiresti omandit, sest valitseb oht, et riik võtab nende äri üle. Siit järeldus, et vajaduse puudumine raha järele ei puuduta Venemaal sugugi mitte kõiki ettevõtteid.
Kuid riiklik Rosneft müüb aktsiaid selle pärast, et ettevõttel seisavad ees ulatuslikud läbirääkimised hiinlastega varade vahetamiseks. Selleks, et varasid vahetada, tuleb avaldada oma ettevõtte väärtus. Rosneft jäi selles tehingus mõnevõrra maha Gazpromist.

Kui Venemaa supleb rahas, siis miks ei võiks riik ise senisest veelgi jõulisemalt arenguprojektidesse sekkuda?
Venemaa on selline maa, kus riiklik investeering tähendab ennekõike vargust. Meie infrastruktuur, näiteks teed, raudteed, lagunevad katastroofilise kiirusega. Kuid tee ehitamine läheb Venemaal 30 korda kallimaks kui Euroopas. Meil on maailma kalleimad tunnelid ja teed. Siin pole vaja mingisugust eriuurimist läbi viia, et aru saada, kui palju igalt selliselt projektilt varastatakse, sest summad tehakse ju avalikuks. Sellepärast ei huvita raha Venemaal kedagi.

Mille peale oma suured arenguprojektid ehitate, kui raha ei oma tähtsust?
Näiteks Gazprom tegi ainukese normaalse tehingu Saksamaaga Lõuna-Venemaa maardla hõivamiseks, millest sai vahetuskaup Põhja-Euroopa torujuhtme finantseerimiseks. Venemaa huvitub ligipääsust lõpptarbijale. Kui Saksamaal müüakse gaasi kuupmeetri hinnaga 450 USD, siis piiril loovutatakse see neile poole odavama hinnaga.
Seejuures huvitavad Gazpromi loomulikult kõik varad, mis seonduvad transportimise, hoidlate ja lõpptarbijale ligipääsuga. Nüüd vaieldakse Euroopas palju nii uue torujuhtme kui ka meie poliitika vastu. Poola nimetab seda näiteks uueks Molotov-Ribbentropi paktiks. Siin aetakse selgelt pilli lõhki mõlemalt poolt. Meie kriitikud püüavad probleeme üles paisutada, Venemaa aga püüab olemasolevaid probleeme maha vaikida. Siit saavad alguse jutud ohtlikust punasest karust.

Kas punasel karul pole siis tõepoolest agressiivseid plaane?
Balti riigid on selles mõttes ainulaadne nähtus, et seal omab see kardetud punane karu juhtpositsioone kõige magusamates ärides ning midagi halba pole juhtunud. Ilmselt pole Balti riigid meie kohalolust sugugi õnnetud, sest poliitilise mõjutamise hirm näib ülepaisutatuna.
Euroopa ähvardab, et leiab teised allikad. Kuid neid teisi allikaid pole sugugi nii palju. Venemaa vastukaaluks ähvardab suunata gaasi Hiinasse. Kuid kõigile on selge, et toru rajamine Hiinasse on kümne aasta projekt.

Millisena paistavad Euroopa Liidu väljavaated Venemaa energeetika partnerina?
Euroopa puutub kokku oma isikliku naftaammutamise langusega, kuid on peale USA-d suuruselt teine importija. Sõltuvus kütuse impordist kasvab 2025. aastaks kuni 70 protsendini.
Euroopa pole kindlasti vaimustuses Hiina torujuhtmete ehitamisest, sest Hiina varustamine saab toimuda üksnes Euroopa tarnete vähendamise abil. Venemaa jääb praegu pidevalt maha torujuhtmete ehitamise tempoga, ammutamine jääb veelgi rohkem maha. Euroopat puudutab see otseselt.

* * *

Taust

Venemaa valdab kuni 15 protsenti maailma naftast ja kuni 35 protsenti gaasist. Need loodusvarud peavad aitama riigil ületada kümnete aastate pikkust mahajäämust teistest maailma üliriikidest.
Kuid poliitiline ebastabiilsus võimu üleandmisel, enesega rahulolu ja esmatähtsa strateegilise partneri valikuga viivitamine pidurdavad Konstantin Simonovi hinnangul energeetilise üliriigi ehitamist.
Energiaressursside suunamine kas Euroopasse või Hiinasse määrab Simonovi hinnangul Venemaa tuleviku. Ligi kümme aastat majandusanalüüsiga tegelenud Simonov on poliitikateaduste kandidaat, Moskva Lomonossovi-nimelise riikliku ülikooli filosoofia ja majandusteaduskonna lõpetaja.