Georg Männik
KOMMENTAAR
Eesti tervishoiu korraldamisel on kujunenud absurdne olukord: ühelt poolt on arstiabi kvaliteet inimestele vastuvõetav ning võrreldav naaberriikide tasemega, teisalt on 1994 jõustunud tervishoiukorralduse seadus tekitanud hulga vastuolusid.
Esiteks on seadus vastuolus põhiseadusega - omavalitsustele pandi suur kohustuste koorem tervishoiuteenuste tagamiseks, ei näidatud aga rahaallikaid ega põhimõtteid, kuidas kohustusi täita.
Teiseks pandi kahtluse alla Euroopa Liidu riikides levinud harmoniseeritud arengu ja universaalsuse põhimõtted, mille kohaselt esmatasandi tervishoiuteenuseid ei seostata administratiivsete tasanditega, vaid need on ühetaolised ja kättesaadavad kogu elanikkonnale, sõltumata omavalitsuste erinevatest võimalustest.
Ravikindlustussüsteem võimetu
Kolmandaks eirati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sätestatud põhimõtteid omavalitsuste ülesannete ja pädevuse laiendamisel. Näiteks munitsipaalvarade mõistet laiendati ka arstiabiteenustele. Selle tulemusena saadi munitsipaalomandis olevad tervishoiuasutused. Tervishoiuteenusteks tehtud kulutuste tasumine ei toimu haigekassade kaudu, nagu nõuab ravikindlustuse seadus, vaid seadus ütleb, et toimub tervishoiuasutuste (omanike? hoonete? meedikute?) finantseerimine. Kuna tervishoiuasutused kuuluvad enamasti riigile või kohalikule omavalitsusele, siis maksumaksjate ravikindlustusrahad kanditakse tegelikult riigi ja omavalitsuste varade ülalpidamiseks. Seega on mõistetav ka meie ravikindlustussüstee= mi võimetus, sest tasumine arstiabiteenuste eest ei toimu vajaduse, kvaliteedi ja tegelike kulutuste järgi, vaid ravikindlustuse vahenditest toimub lihtsalt peaaegu kõigi kulude rahastamine nagu ENSV ajal.
Seetõttu on nii mõnigi omavalitsus segaduses. Püütakse leida võimalus tervishoiuteenuste osutajate tegelikuks "munitsipaliseerimiseks". See eeldab, et arstiabi osutajad on munitsipaaltöötajad ja nendel on tööleping vallavanemaga. Lepingud haigekassaga sõlmitakse järelikult haigekassa direktori ja vallavanema vahel ehk teisisõnu kantakse haigekassa raha valla eelarvesse, sest tervishoiuteenuste osutajad juriidiliste isikutena likvideeritakse. Seega on mõttetu haigekassade süsteemi edasine kasutamine ning rääkimine tervishoiuteenustest ja käivitunud= ravikindlustussüsteemist ning likvideerida tuleks kogu olemasolev süsteem. Tervishoiuteenuseid võiks vabalt subsideerida ka vahetult riigieelarvest või kaudselt omavalitsusüksuste kaudu.
Tegelikult toimuks subsideerimiseks eraldatud raha ümberjagamine kohalike omavalitsuste ametnike poolt vastavalt kohalikele arusaamadele ja mängureeglitele. Kui räägiksime ainult tervisekaitselistest või tervist säilitavatest üritustest, oleks see arusaadav, aga arstiabi osutamisel on need põhimõtted pärit mõnest teisest ühiskondlikust formatsioonist.
Munitsipaalsotsialism - väliseksperdid nimetavad nii meie ja mõne teise riigi sotsiaalpoliitikat- tähendabki olukorda, kus näiliselt kõik õigused ja kohustused delegeeritakse omavalitsustele, kuid võimaluste ja ühtsete reeglite puudumise tõttu taandub tegevus olemasoleva pisku ümberjagamisele.
Võimalikud lahendusteed
Olukorda on võimalik lahendada. Esiteks, sotsiaalministeerium peab tegema parandused tervishoiukorralduse seaduses kõrvaldamaks vastuolud teiste õigusaktidega. Täpsustada tuleks eri administratiivsete tasandite ülesandeid ja vastutust. Omavalitsused peaksid olema enam seotud haigestumist ennetavate ja tervisekaitseliste üritustega. Arstiabi ulatus, maht ja sisu määrataks ühtsete reeglitega. Näidata tuleb ka rahaallikad ning põhimõtted, kuidas omavalitsused oma ülesandeid saaksid täita.
Teiseks peaks sotsiaalministeerium koos Keskhaigekassaga juba sügiseks välja töötama raviteenuste osutajate ja haigekassade vahel sõlmitavate lepingute struktuuri, protseduurid ja pädevuse piirid kõigile pooltele.
Kolmandaks, valitsus ja kohalikud omavalitsused peavad otsustama, millised tervishoiuasutused jäävad riigi- või munitsipaalomandisse, millised saavad mittetulundus- või äriühinguteks, sihtasutusteks. Arstiabi osutajad ei saa olla anonüümse vastutusega riigi ega kohaliku omavalitsuse asutused.
Neljandaks tuleb korrastada riigile ja omavalitsustele kuuluvate tervishoiuteenuste osutamiseks vajalike varade haldamise ja käsutamise reegleid, sest tüüpilisest hoonete ja põhivahendite enampakkumisega rentimisest või müümisest ei saa reformi käivitamisel juttugi olla. Vastasel juhul maksavad haigekassad ja maksumaksjad tagantjärele kinni ka ebaratsionaalselt hallatud vara kulud ja raha hulk arstiabile väheneb veelgi.
Varade erastamine võiks toimuda paari aasta pärast, kui süsteem on loogiliselt ja rahaliselt korrastunud. Tervishoiusüsteemi korrastamine on aga vältimatu. Reformi venitamisega oleme kaotanud juba mitu aastat ning korrastamatus on kinni makstud maksumaksjate ning meedikute elustandardi hinnaga.
Georg Männik on Bico Elukindlustuse AS-i tegevdirektor.
