Murdunud usaldus ja erinev ärikultuur lõhkusid Flora meeskonna
Vähemus püüab kontrollida
Juuni keskel hakkas Flora nõukogu esimees Elmar Kruusma kuulma nii ühelt kui ka teiselt, nagu kavatseks Flora oma kinnisvara maha müüa. Kinnisvarafirmad tundsid tõsist huvi tingimuste vastu. Niisugune sõnum tabas nõukogu esimeest tõelise sŠokina. Mingit vara müügi kavatsust tema teada ei olnud.
Kuna tehingust rääkivates kõnedes mainiti ka mõjukat investeerimispanka LHV, tuli infot võtta enam kui tõsiselt. Kruusmal tekkis kahtlus, et kolm enamusaktsionäri üritavad tema seljataga ettevõtte maha müüa.
Tavainimesele tulevad Floraga seoses ennekõike silme ette pesupulber Bio Est ning muud juba nõukogude ajast tuntud majapidamistarbed. Tegelikkuses tegeleb taoliste tuntud kaubamärkidega vaid ettevõtte üks allharu Flora Kadrina, mis on ise tootmise ammu lõpetanud ja ostab pesupulbri sisse Venemaalt. Tõeliselt väärtusliku osa Florast moodustavad aga teisele sõsarettevõttele Flora Vara kuuluvad kinnisvaratükid Tallinnas Tulika ja Laki tänaval ning Paldiski maanteel. See Flora Kommertsi tütarettevõte on juba pikka aega töötanud kasumlikult. Pesupulbri tootmine tõi aga varem kahjumit, mistõttu läks ettevõte üle üksnes turustamisele.
Nii Flora Vara kui ka Flora Kadrina ise kuuluvad ? või kuulusid, sõltub kohtulahenditest ? sajaprotsendiliselt emafirmale Flora Kommerts, kus aktsiate jaotus ongi siis enamusosalusele 51,4 ja vähemusosalusele 48,6 protsenti aktsiatest. Just selle omanikfirma aktsiate müügist on LHV puhul ka juttu.
Avalikkuse ette jõudis tüli 13. augustil, mil kolm enamusaktsionäri sammusid Tulika tänavale Flora peamaja juurde, et Linda Terrase kui vanima nõukogu liikme ettepanekul kutsuda kokku koosolek, millel vahetada välja nii Flora Kommertsi nõukogu esimees Kruusma kui ka firma juhataja Enn Kauts. Uksel aga seisid K-grupi turvamehed, kes sissepääsu blokeerisid. Samuti olid pandud kinni kolme enamusomaniku bensiinikaardid ning suletud mobiiltelefoninumbrid. Neil kästakse üle anda ka ettevõtte autod.
Lugu võttis põneva pöörde juba paar päeva varem. 8. augusti õhtul otsisid Esloni üles Kauts ning Flora Kadrina juhataja Sten Nugis. Kaasas pudel viskit ning jutuks, nagu juba mitmel korral varem, Esloni aktsiate võimalik müük kahele vähemusaktsionärile. Kui Eslon nõustunuks, saanuks Kruusma ja Kull automaatselt ettevõtte üle kontrolli. Tol hetkel oli aga Eslonil sellise otsuse vastuvõtmine praktiliselt võimatu, kuna optsioon aktsiate müügiks oli juba LHV käes.
Tehingust küll asja ei saanud, kuid külaskäigul oli siiski üks tulemus. Järgmisel päeval, 9. augustil pidi esialgsete plaanide kohaselt tulema kokku Flora Kommertsi nõukogu, kus päevakorras peale poolaasta majandustulemuste arutelu ka teine punkt, mis sisuliselt tähendas Jantsoni personaalküsimust ja väidetavalt konfidentsiaalse informatsiooni edastamist LHV-le. Enamusaktsionärid aga tahtsid võtta päevakorda punktid, milleks oleks olnud umbusalduse avaldamine nii Kruusmale kui ka Kautsile.
Enamusaktsionäride plaanist teada saanud Kruusma oli küll teatanud juba neli päeva tagasi, et koosolek lükatakse edasi 21. septembrile. Ometi olid kõik osapooled 9. augustil Flora peamajas kohal. Kõik peale Esloni. Mis mehega juhtus, selle kohta on mõlemal osapoolel oma versioon. Kindel on aga asjaolu, et Eslon sel ööl pärast kodunt lahkumist sinna ei naasnud, kuid politseist võeti pärast tema väljailmumist tagaotsimis-avaldus tagasi. Ehkki Esloni sõnade kohaselt ärkas ta paari lonksu viski järel järgmisel pärastlõunal Männiku karjääris, ei tehtud politseile avaldust kriminaalasja algatamiseks.
Enamusosanike vastulöök
Just siin sekkus Linda Terras kui nõukogu vanim liige, ning viidates esimehe teovõimetusele, kutsus uue koosoleku kokku 13. augustiks, mil kolm enamusaktsionäri ka ukse taha jäeti. Kuna aktsionäre majja ei lubatud, tuli võtta otsused vastu sealsamas õue peal. Koosolekut protokollis advokaat Üllar Talviste. Tema soovitusel määrasid aktsionärid firma juhiks Oliver Ennoki ning nõukogu juhiks Jantsoni.
Teine pool peab niisugust koosolekut täiesti ebaseaduslikuks. Ta soovib seoses sellega algatada kriminaalasja, mis oleks antud kriisi raames vaid üks neljast. Igatahes saatis Kruusma laiali kirjad, milles ütleb, et enne võimalike kurjategijate väljaselgitamist nõukogu enam kokku ei tule.
Samas võivad Flora Kommertsi enamusaktsionärid olla kontrolli Flora varade üle sisuliselt juba kaotanud. 6. augustil sooritasid Kruusma ning Kull kaks ühesugust tehingut, millest ühe kuulutas kohtunik seaduslikuks, teise aga juba teine kohtunik õigustühiseks. Flora Kommertsi juhataja Enn Kauts, kes esindab nii Flora Varas kui kaFlora Kadrinas täisvolitustega sajaprotsendilist aktsionäri ehk Flora Kommertsi, võttis kummaski ettevõttes vastu otsuse suurendada aktsiakapitali 101 protsendi võrra. Emiteeritud aktsiate märkimise õiguse andis Kauts üksnes Kruusmale ja Kullile, jättes emafirma niiviisi kummaski ettevõttes vähemusomaniku staatusesse. Vähemalt selle hetkeni, kuni Flora Vara puhul kohtunik tehingut ei aktsepteerinud. Kull ja Kruusma usuvad, et tegu oli kõige vähem agressiivse sammuga, mida nad said enda kaitseks ette võtta.
Kui vähemusosanikel oli tunne, et neid katsutakse alt tõmmata, siis täpselt samasugust hirmu tunnetasid ka kolm enamusaktsionäri. Et seda mõista, tuleks teha lühike ekskurss ettevõtte minevikku.
Tänased aktsionärid on Floras töötanud pikka aega. Olnud erastamise juures, suhelnud perekonniti, olles sõbrad. Kruusma alustas ettevõtte juhtimist juba kolm aastakümmet tagasi, sügaval nõukogude ajal. Peale raamatupidaja Linda Terrase ulatub ka teiste tööstaa? samasse ajajärku. Neid viit inimest ühendab suurepärane minevik ? vaid 70 000-kroonise aktsiakapitaliga õnnestus erastada umbes 30 miljoni krooni eest endise riigiettevõtte vara!
Tänapäeva Flora ajalugu algab 1993. aastal, mil loodi toonase riikliku aktsiaseltsi Flora erastamiseks Flora Liit. Tegemist on holdingettevõttega, mis kanaliseeris eri ettevõtete raha Erastamisagentuurile. Kogu tehingu eest tuli tasuda kümne aasta jooksul 45 miljonit krooni. Hiljem osteti EVP-de abil eraomandusse ka maa, millest viimase tüki väljaostmisel lõpetab Flora Liit tegevuse.
Flora Kommerts, Flora Ehitus, Tartu Flora ning Tehnoflora jäid tegutsema iseseisvatena oma ajaloolistes valdkondades. Hiljem lahku löönud Tartu Flora pidas emaettevõttega kaubamärgi pärast veel kaks ja pool aastat kohtulahinguid.
Flora Kommerts asutas ka kaks vaidlusalust aktsiaseltsi ? Flora Vara ning Flora Kadrina. Flora Varas, mis meid ennekõike huvitab, leiab tööd umbes 60 inimest. Ettevõtte kasum on jäänud kahe-kolme miljoni krooni vahele aastas.
Tuha all hõõgunud vastasseis lahvatas selle aasta jaanuaris, kui enamusaktsionäridel tekkis tunne, et neid katsutakse sisulisest juhtimisest kõrvale tõrjuda. Just siis oli päevakorras Flora Varale uue nõukogu valimine. Kaks ametiaega olid töötanud nõukogus Kulli ja Kruusmad esindav advokaat Aare Tark, PricewaterhouseCoopers Advisorsi juht Mart Mägi ning Hansapanga kliendihaldur Kaie Metsla, kelle tööd hindas Flora Kommerts volituste lõppemise järel tänukirjaga.
Erinevad nägemused
Siis leidis osa aktsionäre, kes olid siiani olnud ka erinevate direktorite ning pearaamatupidaja positsioonidel, et nad on juba piisavalt vanad ning oleks aeg end tegevteenistusest taandada. Parem asuda ise lisaks Flora Kommertsile ka Flora Vara nõukokku ning lasta maksta endale palka kui nõukogu liikmetele. Kõik oleks olnud kena, kuid Kull ei soovinud aktiivsest tegevusest tagasi tõmbuda. Kuid ta ei tahtnud ka üksi vastutusekoormat vedada ? endised kolleegid oleks äkitselt osutunud tööandjaks.
Vaidlused nõukogu koosseisu üle paisusid. Kaks vähemus-aktsionäri kartsid, et kolm ülejäänut hakkavad nõukogu kaudu kahjulikke otsuseid läbi suruma. Nende katsed veenda küll üht, küll teist toetama just nende nägemust nõukogu uuest koosseisust, tekitasid omakorda hirmu teises pooles. Nemad nägid ohtu, et varsti pole neil Floras enam üldse sõnaõigust ning ainsana võivad end tunda omanikena kord aastas, kui kõne all firma majandustulemuste kinnitamine.
See oli vist üldse esimene kord, mil öeldi välja väljend ?enamusaktsiad?. Kõigist hõõrumistest ning eri nägemustest hoolimata olid Flora omanikud töötanud sinnamaani ühtse tiimina. Ka aktsiate jaotamine erastamise eel käis sõbralikult. Õigupoolest polnud väärpaberite jagamise alal kellelgi veel suuremat kogemust.
Kartusi süvendas asjaolu, et kumbki pool nägi firma tulevikku liiga erinevalt. Samal ajal, kui kolm enamusomanikku oleksid hea meelega samal viisil jätkanud, soovisid teised hoopis agressiivsemat majandamist. Neid häiris, et Flora opereerib vaid murdosaga oma potentsiaalsest võimsusest, samal ajal kui kinnisvara aktiivse arendamisega saaks kasumimarginaali märgatavalt tõsta. Kruusma ja Kull ei suutnud mõista, miks teine pool suhtub nii ettevaatlikult riskidesse ning laenukoormuse suurendamisse. Kolme ülejäänud aktsionäri omalt poolt häiris mõnevõrra loominguline läbikäimine ettevõtte varadega.
Mängu tuli LHV
Täpselt sama suhtumise vahe ärisse ilmnes märtsis ka Flora hoopis vähem kasumliku tütre Flora Kadrina puhul, kui Nugis soovis võtta kauba ostuks käibelaenu. Kruusma ja Kull ei eitagi, et nad agiteerisid teist poolt võtma vastu otsust, mis oleks aidanud kaasa Flora Kadrina äritegevusele. Vaja oli võtta laenu, et osta hulgi kaupa Venemaalt, enamusaktsionärid ei tahtnud sellega eriti nõustuda. Jantsoni kinnitusel seisis ta laenamisele vastu, sest tema nägemuses tahtis ettevõte minna teadlikule lepingu mittetäitmisele. Viimaks andis nõukogu vajaminevast 3,4 miljonist nõusoleku 2 miljoni peale. Kull vormistas aga laenulepingu 2,7 miljonile.
Seda, miks enamusaktsionärid vaatasid väga viltu igale võimalikule otsusele, mis suurendas ettevõtte kohustusi nagu laenud ja muud äriplaanid, mõistsid Kruusma ja Kull enda sõnul alles siis, kui selgus, et kolmikul oli aktsiate müügioptsioon LHV-ga: nad ei saanudki teisiti käituda. Jantson sõnul hakkas neile aga tunduma, et ettevõtte laenukoormus kasvab niigi liiga kiiresti.
Ent kartusi üksteisega ei jagatud. Nii hakkas enamusosaluse omanikel idanema mõte Florast lahkuda. Mingi hetk tuli idee jutuks LHV juhi Tõnis Haaveliga, kes on Jantsoni vana tuttav. Mõte arenes edasi ning 5. juulil, Flora 115. aastapäeval anti müügiplaanist teada ka vähemusaktsionäridele. Selleks ajaks oli Jantsonil sõlmitud LHV-ga ostja leidmiseks juba siduv leping.
LHV kaasamine kinnistas enamusaktsionärides arusaama, et nad on rikkad inimesed. Kui rikkad, seda veel ei teatud ja selgusetu on see tänaseni. Firma enamusaktsiate eest oodatakse ligi 50 miljoni kroonist pakkumist. Kruusma arvates on see liig mis liig. Selle hinna eest ei ostaks seda keegi, pealegi on tüli omanike vahel firma väärtust kiiresti vähendamas. Juba kulud advokaatidele tõotavad kasvada geomeetrilises progressioonis. Nii kõigubki firma väärtus 30?100 miljoni krooni vahel.
Augustis, kui tüli oli kasvanud avalikuks vastasseisuks, tegi LHV pakkumise ka vähemusele. Nende osa väärtuseks hindas väärtpaberifirma 25,5 miljonit krooni. Enamusaktsionärid saanuks 27 miljonit. Täna on Kruusma ja Kull teinud väidetavalt LHV-le vastupakkumise, mille suurust nad ei avalikusta. Nad on valmis ettevõtte väljaostuks võtma suure laenu. Samas kinnitas Haavel veel eile, et ta pole pakkumist saanud.
Varem pakkusid Kruusma ja Kull miljoneid ühele ja teisele enamusosaluse koosluse aktsionärile, et saada firmas otsustusõigust. Kõik keeldusid. Enda sõnul solidaarsusest kaasosanike suhtes, ehkki vähemusaktsionäride kinnitusel tõotasid nad osta osade kaupa ära kõigi osaluse.
Kas LHV aktsepteerib Kruusma ja Kulli pakkumist, on raske ennustada. LHV-l on väga tugev positsioon, sest kaugemas perspektiivis kaldub kaalukauss tõenäoliselt enamusosaluse kasuks. Tõsi, kaasosanikele kehtib aktsiate eelisostuõigus, kuid Kruusma ja Kull sellele erilisi lootusi ei pane: nende kinnitusel on seadusesättest võimalik üsna lihtsalt mööda minna.
Tüli, mis aktsionäride vahel Floras on lahvatanud, on ühelt poolt võimukuse ja teisalt enesekaitse küsimus. Raha ei mängi siin mitte vähe tähtsat rolli. Vahendid, mis selle tüli lahendamiseks on valitud, eriti kriminaalasjad, ei tõota kokkuleppeid ja rahulikku asjaajamist. Ehkki kokkulepe oleks tegelikult kasulik nii ühele kui ka teisele poolele. Poolteks on tänaseks vähemusaktsiad esindavad Kruusma ja Kull ning täisvolitustega enamusaktsiaid müüv LHV. Nende taustal tuntud advokaadid. Isegi, kui kaine mõistus sunniks omanikke leidma vahetalitaja, keda mõlemad pooled usaldavad, et istuda korraks ühe laua taha ja leida rahumeelne lahendus, ollakse olukorras, kus algatatud kriminaalasjad sunnivad inimesi ennast kõigi vahenditega kaitsma.
Ja selles võitluses valitakse ainult endale kasulik relv, üldjuhul see, mille advokaadid pihku pistavad.
