Müügile rõhumine rikub CD-de heli kvaliteeti
Värskemad plaadid on nimelt ühtlaselt liiga valju helitasemega.
“Torkab kõrva küll, eriti kui klappidega kuulata,” ütleb muusik ja luuletaja Andres Aule. Samas nendib ta, et ruumis või kehvema varustusega kuulates võib petlikult tunduda, et efekt on pigem soodus: valjem muusika kostab paremini – selgemalt, säravamalt – kui teised. Mis aga rohkem kära teeb, seda pannakse enam tähele. Nagu ütleb Eesti raskeroki kollektiivi Taak laulja Mart Kalvet: “Küsimus on müübivuses.”
Seepärast püütakse albumid teha võimalikult valjud. Hõlbus on see siis, kui salvestise kõige valjemad kohad kestavad vaid ülilühikest aega. Siis saab masterdamisel helitugevuse kõvemaks keerata. Kuna CD, nagu teisedki formaadid, meenutab omamoodi Prokrustese sängi, lõigatakse selle dünaamilisest ulatusest väljapoole jäävad helitipud lihtsalt ära. Kui need on piisavalt lühikesed, ei pruugi inimkõrv seda märgata.
Teiseks võimaluseks on heli kokkupressimine – valjemad hetked tehakse digitaalselt vaiksemaks, seejärel keeratakse tulemus ühtlaselt valjuks. Kui varem piirdus selline lähenemine rokkmuusikaga, siis viimasel ajal võib seda märgata ka dzˇässi ja isegi klassikalise muusika vallas.
Briti masterdaja Tim Young, kelle klientide rida ulatub The Clashist Madonnani, puutus helitugevuse hullusega kokku 1992. aastal ühe Briti raskeroki bändi albumi juures. “Sain paanilise sõnumi nende plaadifirmalt USA-s, et nad on väga mures, et uus plaat ei ole sama vali kui näiteks Aerosmith,” rääkis ta The Guardianile.
“Pikemas perspektiivis nad pigem kaotavad: tekivad uued tehnilised probleemid, nende albumeid on raskem ja tüütum klappidega kuulata,” arvab Aule. Kalvet aga ei lase end tema poolt tarbemuusikaks nimetatavas vallas toimuvast häirida: “Tegelik muusika on ikkagi alternatiivmuusika, kus toimuvad tõesti suured asjad,” ütleb ta. “Ei usu, et see muusika arengule või isegi müügile suurt mõju avaldab. Võib-olla mäletataksegi seda kümnendit või kahte kümnendit kui põlvkonda, kes kuulas kokkupressitud muusikat.”
Helisalvestamise tehnilisest poolest
•• Helistuudios tehtud salvestise konarusi lihvib kõigepealt miksija, seejärel annab n-ö viimase läike masterdaja, valmistades masterkoopia, mille põhjal valmivad poodidesse jõudvad plaadid. Kuna stuudiotehnika on aastakümnete jooksul tublisti arenenud, siis ammused salvestised sageli masterdatakse ja vahel ka miksitakse enne kordusväljaannet uuesti.
•• CD-plaat pakub vinüülist laiemat dünaamilist ulatust (elaval muusikal on see umbes 120 dB, vinüülplaadil 75 dB kanti, CD-l aga 90 dB ringis). Seega saaks CD-del märksa enam helitugevusega mängida. 1990-ndate keskpaigas aga hakkas muusikatööstus CD-sid valjemaks keerama. Nii on näiteks Nirvana “Nevermind” umbes 6-8 dB vaiksem, kui Keane’i “Hopes and Fears”.
