Müüt ja tegelikkus: olümpiamängud ei ole neid võõrustava linna jaoks kullaauk

 (5)
Müüt ja tegelikkus: olümpiamängud ei ole neid võõrustava linna jaoks kullaauk
ROKi presidendil Thomas Bachil on põhjust muretsemiseks - linnad ei taha olümpiarõngastest enam läbi hüpata.Scanpix/Reuters

Spordi telgitagustele spetsialiseerunud majandusprofessori analüüs ütleb, et spordipeost teenitav raha voolab seda võõrustava linna taskust suures osas mööda.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) jaoks kujunes 2022. aasta taliolümpiamängude linna valimise protsess ja selle tulemus tõeliseks õudusunenäoks – Oslo ütles, et ei taha olümpiamänge oma õuele. Paistab, et ükski demokraatlik riik ei soovigi enam mänge korraldada ja on visanud üle parda ka argumendi, nagu oleks olümpiamängude korraldamine üks igavesti arukas investeering, mis mitmekordselt ennast turistidearmee arvelt tagasi teenib.

Paljud riigid on just majanduslikud argumendid letti löönud ja jätnud ROKile kätte vaid kaks kaarti – Peking ja Almatõ.

Kui seni on peamiselt räägitud ROKi pretsedenditutest nõudmistest, mida olümpialinn peab täitma, siis Business Insider toob ära argumendid, millest selgub, et olümpiamängude võõrustamisega kaasnev majanduslik kasu on müüt.

Majandusteadlased on seda juba aastaid rääkinud. Kulud kasvavad tavaliselt tunduvalt suuremateks kui alguses plaanitud, olümpiamängudeks ehitatud spordirajatistega pole pärast mastaapse spordipeo lõppu igapäevaelus midagi mõistlikku peale hakata ja majanduslik kasu on ülehinnatud.

Majandusprofessor Victor Matheson, kes on spetsialiseerunud just spordiga seonduvale, kirjutas juba 2004. aastal analüüsi, milles uuris mega-spordiürituste korraldamisega kaasnevaid majandusprobleeme. Tema järeldus on, et ühekordsete suurte spordiürituste puhul hinnatakse nendega kaasnevat majanduslikku kasu tugevalt üle. Ometi õigustavad korraldajad hiiglaslike spordirajatiste ehitamist ja mängude korraldamiseks kulutatavaid astronoomilisi summasid just majandusliku kasuga.

Kuhu see lisaraha, mille turistidehordid endaga kaasa toovad ja suurürituse jooksul ära kulutavad, siis kaob?

Lihtsustatult öeldes on vahe selles, et n-ö tavalises olukorras ja olümpiamängude ajal voolab sissetulev raha erinevaid teid pidi. Kohalikest tegijatest läheb suur osa sellest mööda.
Matheson selgitab, et kuna firmad, mis on olümpiamängude korraldamise ja ettevalmistamisega seotud, on valdavalt riigi või rahvusvaheliste korporatsioonide kontrolli all, ei jää suur osa „uuest“ rahast olümpiamängud vastu võtnud linna. Ühe näitena toob ta välja hotelliketid, mis selleks ajaks tublisti hindu tõstavad ja kuhu linna külalised jätavad pea poole olümpiamängude ajal kulutatud rahast.

Majandusprofessor viitab ka Sports Management Research Institute’i uuringule, milles analüüsiti tenniseturniiri US Open Cup majanduslikku poolt. See spordiüritus tõi New Yorki piirkonnale sisse 420 miljonit dollarit - rohkem kui mistahes teine spordi- või meelelahutussündmuse mõnele linnale USA-s. See summa on 3 protsenti New Yorki aastastest turismituludest. Mathesoni sõnul ei kõla aga just usutavalt, et iga kolmekümnes New Yorki külastanud turist on seda teinud just US Openi pärast.

Ta toob välja arvutused ka teiste spordi suursündmuste kohta: Sports Management Research Institute väidab näiteks, et 2006. aastal Lõuna-Aafrikas toimunud jalgpalli MM-i mõju riigi majandusele oli 6 miljardit dollarit, mis on 4 protsenti riigi aastasest sisemajanduse koguproduktist.

Dentsu Inimuuringute Instituudi uuringus öeldakse, et 2002. aastal Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud jalgpalli MM-i mõju Jaapani majandusele oli 24,8 miljardit dollarit ja Lõuna-Koreale 8,9 miljardit dollarit, mis protsentides teeb vastavalt 0,6 ja 2,2 protsenti SKP-st.

Tulusid ülehinnatud majandusprognoosid pole muidugi ainuke põhjus, miks maailma linnad olümpiamängudele järjest selja keeravad, kuid otse loomulikult ei tõsta adekvaatsete kasumianalüüside puudumine ka linnade entusiasmi ennast välja pakkuda.

„Linnad on valmis välja käima suuri summasid, et saada oma õuele sündmusi, mida taolised liialdustesse kalduvad analüüsid esitlevad kui majanduslikku kullaauku, kuid skeptilisem publik peaks olema ettevaatlik nende majandustegelaste aruannete suhtes, mis promovad mega-sündmustelt teenitavaid hiigelkasumeid,“ hoiatab Matheson.

Vaata siit, millised näevad välja Pekingi (2008 ja 42,6 miljardit kulutatud dollarit), Ateena (2004 ja 18,22 miljardit kulutatud dollarit) ning Sarajevo (1984) mängude toimumispaigad praegu. See annab aimu, kuidas raha lihtsalt tuulde loobitakse.