N Liidu haridussüsteemis saadud kõrgkoolidiplomit ei tasu ahju ajada
Diplom MB-I No 117200. Sinised kõvad kaaned, N Liidu vapp sisse pressitud. Mis see veel on, kõõritab noor ülemus kahtlustavalt dokumenti, mille tööintervjuule saabunu talle ulatab. Aga magister? Või vähemasti bakalaureus? See ongi mu kõrgharidus, poetab intervjueeritav pisut häbelikult. Paber, mis anti neile, kes said kõrghariduse Nõukogude ajal. Viimased said sellise vaid pisut üle 16 aasta tagasi.
Mis kraad aga vastab Nõukogude-aegsele kõrgharidusele? Või ei ole vanal sinisel diplomil mingit väärtust ja see kõlbab vaid tulehakatuseks?
Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna peaeksperdi Tiia Kurvitsa sõnul pandi kõik kenasti paika 2005. aastal valitsuse määrusega, kus on kirjas Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991 antud endise N Liidu kvalifikatsioonide vastavus.
“Eri aegadest pärit samaväärse kvalifikatsiooni omanikel peavad olema tööturule juurdepääsul võrdsed õigused, kui nõutakse teatud taseme hariduse või kvalifikatsiooni olemas-olu. Õpingute jätkamise korral aitab määruses sätestatu oluliselt paremini mõista varasemate kvalifikatsioonide taset kehtivas haridussüsteemis.
Tähele tuleks panna seda, et kvalifikatsiooni vastavuse määramine ei anna inimesele õigust kasutada uut kraadinimetust. “Näiteks CV-sse tuleks Nõukogude-aegse dokumendi omanikul kirjutada oma kvalifikatsioon nii, nagu see on kirjas diplomil, ja lisada: “magistrikraadile vastav kvalifikatsioon”,” õpetab Kurvits.
Siitsamast tuleneb ka nüanss riigiametnikele vastavalt akadeemilisele kraadile palgalisa maksmisel. Millegipärast ütleb avaliku teenistuse seadus, et akadeemilise kraadiga riigi-ametnikule makstakse lisatasu:
•• 1) magistrikraadi eest – 10% ametipalgast;
•• 2) doktorikraadi või sellega võrdsustatud kraadi eest – 20% ametipalgast.
Nii ongi, et Nõukogude-aegne doktor või kandidaat saab palgalisa, tavalise kõrgharidust tõendava diplomi omanik aga mitte.
Tegelikult aga ei tohiks ei Nõukogude-aegsed ega Eesti Vabariigi algusaastaist pärinevad erinevad kõrgkoolidiplomid ühtegi vähegi pädevat tööandjat segadusse ajada: kogu info “vanade” ja praeguste kvalifikatsioonide vastavuse kohta (määrus, juhend koos endisaegsete diplomite näidistega, määruse seletuskiri jne) on üleval haridusministeeriumi kodulehel.
Inimene on aga loomult umbusklik loom, kes ometi usub paberi jõusse. Ta tahaks ikka mingit kirjalikku tõendust, et tema Nõukogude-aegne haridus vastab just sellisele tänapäevasele haridusele. Eriti veel siis, kui kavatsetakse minna välismaale tööle või edasi õppima. “Sellist paberit on meilt küsitud küll, aga seda me ei anna,” peab Kurvits uskmatuid kurvastama.
Magister teadmiste pärast
MAP Eesti juhatuse esimees Külli Meister sai 2002. aastal Tartu ülikoolist ärijuhtimise alal magistrikraadi. Enne seda oli naisel taskus hoopis ajaloolase diplom – samast kõrgkoolist, aga 1990. aastast.
“Päris kindlasti ei läinud mina magistriõppesse kraadi pärast,” on Meister resoluutne. Juba tollal juhiametis olnud naine lihtsalt tundis, et ilma tänapäevase majandushariduseta ei saa. “Igasugused kursused olid juba läbi käidud. Tööandja oli just Inglismaal oma magistriõpingud lõpetanud ja muudkui propageeris haridustee jätkamist. Mina olingi vist meie omadest esimene, kes vedu võttis.
Meistri arvates on parim selline variant, kus inimene omandab esmalt bakalaureuseõppes esmased teadmised, käib siis mõne aasta tööl ja alles siis läheb magistriõppesse: “Vanasti mindi kohe pärast keskkooli kõrgkooli, õpiti jutti viis-kuus aastat ja kui n-ö suureks saadi, siis selgus: polegi see ala, mida tegelikult õppida oleks tahtnud. Praegune euroopalik 3 + 2 variant on tublisti mõttekam.”
