Nabalasse peab rajama paekivi katsekaevanduse

 (1)
Nabalasse peab rajama paekivi katsekaevanduse
----

Paekivi kaevandamisele piiranguid seadvad vallad vajavad ka ise suurtes kogustes killustikku.

 Eesti, kus paekivi on väärtustatud rahvuskivina ja paekivi varud on aukartustäratavad, on jõudnud paekillustiku tootmisega ummikseisu. Tallinna ümbruse paemaardlate aktiivvarud on lõppemas ja kui uusi karjääre ei avata, jääb pealinn peagi killustikuta. Peatub teede- ja tsiviilehitus.

Seniuuritud tarbevarude kasutuselevõtul põrkutakse kohalike elanike aina üksmeelsemale vastuseisule. Inimeste kartused uute karjääride avamise ees on osaliselt põhjendatud, seostudes võõrvõimu-aegse röövkaevandamise ja sellega kaasnenud keskkonnakahjustustega. Mainigem vaid põhjavee alanemist, lõhkamiste müra, lööklaineid ja õhureostust.

Tajudes kaevandamisega seotud ohtu, luuakse mitmel pool kodukandi loodus- ja kultuurikeskkonna kaitseks külaseltse ja keskkonnakaitse ühendusi. Mõnikord püütakse oletatavat keskkonnakahjustust ette aimates maavara leiukohta ka varjata. Nii ei ole näiteks Harku valla arengukavas üldse fikseeritud riikliku tähtsusega paemaardlat, millele kavandatakse kaitseala loomist.

Vaidlused ettevõtja ja kohalike elanike vahel uute paekarjääride rajamiseks (praegu näiteks Jõelähtmesse, Nabalasse ja Paeknasse, Lüganusele jm) on lõppemas elanike sooviga kaevandamist üldse mitte alustada. Samas on aga kõigile teada, et killustikuta kaasajal teid ja maju ei ehita, paetoormeta lupja ja tsementi ei tooda.

Seotud lood:

Kartused karjäärimajanduse ees on paljuski põhjustatud ka teadmatusest, millised on uute, kaasaegsete kaevandamisviiside võimalused. Ka pole arengukavade koostajad piisavalt välja pakkunud võimalusi luua karjääride rekultiveerimisel maastikku ilmestavaid ja puhkemaastikele omaseid veekogusid.

Seega pole täielik uutest karjääridest hoidumine põhjendatud. Kõik taandub valikutele: kus, kuidas ja kui palju kaevandada?

Liigne omanikukesksus

Praegu on maavarade säästliku kaevandamise ja kasutamise üldriiklik keskkonnastrateegia ja -taktika Eestis ühekülgne ja liialt omanikukeskne. Pinnakatte-alune paas on üldrahvalik rikkus, aga selle kasutamise võimalikkuse üle otsustab praegu vaid maaomanik. Riiklikku maavara aga peaks kaevandada saama maaomanikust suhteliselt sõltumatult seal, kus keskkonnakahjud on minimaalsed, kvaliteetne paekivi kasutajale võimalikult lähedal, kaevandamistingimused soodsad ja omahind madalaim.

Valitsus on suure osa ressursipealsest maast lühinägelikult maha müünud, esitamata selle omanikule piiravaid tingimusi, mis kindlustaksid riiklikule maavarale juurdepääsu kaevandamiseks. Kõige tõsisemad raskused paeressursside kasutuselevõtul esinevad linnade lähiümbruses, eriti Tallinnas seoses ulatusliku valglinnastumisega, kus arendajale pole seatud tingimust enne täisehitamist hinnaline maare kasutusele võtta.

Lasnamäel oleks nimetatud tingimuse seadmisega veel aastaiks võinud linna killustikuvajaduse rahuldada. Lähitulevikus avaneb siiski võimalus Tallinna ringtee rajamisel raudtee-alune paas kogu trassi pikkuses väljata, lastes sellega ohtlikud veosed süvisesse ja lahendades kahel tasandil kõik linnast radiaalselt väljuvate teede ristmikud. See eeldab üldriiklikke otsuseid, millest praegu valitsev koalitsioonivalitsus kõrvale on hoidnud. Paljuski on ummikseisuni viinud suuromanikke soosiv JOKK-poliitika.

Üheks perspektiivseimaks kaevandamisalaks on Nabala hiidmaardla, kuid siin on kõrge põhjavee ja karstinähtuste laia leviku tõttu kaevandamine keerukas. Lihtsam oleks kaevandamist kavandada sügavama põhjaveega aladel, kus põhjavee tase jääb maapinnast vähemalt 7–10 m sügavusele. Sellised leiukohad asuvad Lääne- ja Põhja-Eesti paeplatool astangute läheduses: Põhja-Eesti paekalda-lähedased karjäärid (Lasnamäe, Harku, Ilmandu, Valkla, Kunda-Aru jt), sisemaised paekõvikud (Härgla, Koigi-Seli, Varbola, Raikküla Paka, Koikse, Mündi), paekõrgustike servaalad Pandiveres (Naistevälja, Võhmuta) ja Saaremaal (Kogula) ning paeplatoosse lõikunud jõeorugude läheduses paiknevad leiukohad (Vääna, Keila-Joa, Lohu, Kohila, Porkuni jt). Senisest enam tuleb kasutada ka põlevkivitööstuses hiiglaslikes kogustes tekkivaid ja seni suuresti kasutamata paejääke.

Nabala maardla soodus asukoht Tallinna suhtes ning olemasolev teedevõrk on ligi tõmmanud kolm arendajat: OÜ Merko Kaevandused, Tallinna Paekivitoodete Tehase ja AS Kiirkanduri. Need kolm kaevandusettevõtet peavad Nabala maardlat ainukeseks reaalseks kohaks, kus kaevandamist lähiajal oleks võimalik jätkata.

Vajalik on kompromiss

Raskete geoloogiliste, eeskätt hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu oleks Nabalas mõistlik rajada eelnevalt väiksemal alal katsekaevandus, et veenduda pakutud kaevandamisviisi ohutuses ja vajadusel kavandada täiendavaid ettevaatusabinõusid. Kuid Saku, Kiili, Kose ja Kohila vald nõuavad, et kogu maardlat käsitletaks tervikuna ning mingit kaevandamisluba maardla väiksemalegi osale ei tohiks väljastada. On selge, et kogu kümneid ruutkilomeetreid haarava maardla piires pole kaevandamine keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete piirangute tõttu võimalik, kuid lühinägelik oleks väita, et see pole võimalik kuskil. Pealegi vajavad piiranguid seadvad vallad ka ise killustikku ja üsnagi suurtes kogustes.

Seetõttu tuleks valdadel teha mööndusi ja koos arendajate ja keskkonnakaitsjatega leida katsekaevanduseks sobivaim paik. Loomulikult ei tohi ohtu seada Nõiakaevu ja teisi piirkonnas paiknevaid loodusväärtusi ning tiheasustuspiirkondi. Kuid elu seisneb mõistlikes kompromissides ning siingi tuleb juba lähiajal kompromiss leida.