2008. aastal lahvatanud finantskriisi ajal kõlasid skeptikute „pole võimalik" hüüded kuude kaupa - kinnisvarahindade langus pole võimalik, palkade langus pole võimalik, aktsiahindade langus pole võimalik. Nüüd pani naftafutuuride turg asja kiirelt paika. Kui „mustast kullast" lahti saamiseks tuli peale maksta peaaegu sama palju, kui on selle ladustamiskulu jäätmejaamades ehk väärtuslik tooraine võrdsustus hetkeks rämpsuga, on tõesti kõik võimalik, seda enam, et majanduskriisi mõistes oleme alles eelmängu faasis.

Siiani on aga Eesti kinnisvaraturg võrdlemisi rahulik. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis seirab Pindi Kinnisvara suuremate linnade korterite müügi- ja üüripakkumiste arvu igapäevaselt. Viimase nädala jooksul pole Tallinnas, Tartus, Narvas ega Pärnus pakkumiste arv tõusnud - nii mõnedki müügiobjektid on turult hoopis ära korjatud. Asi selles, et osade müüjate jaoks on tehing mõeldav ainult teatud hinnataseme pealt ning kui see on täna kättesaamatu, pole mõtet ennast petta.

Kui esimesena said kinnisvaraturul pihta majutuskorterid, siis nüüdseks on järg jõudnud hoonestamata elamumaadeni, mille tehingute arv on langenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes peaaegu kolm korda. Põhjus lihtne - niigi on laenu saamine raskendatud ning eramu pangafinantseeringu abil ehitamine on mitmekordse hindamisvajaduse tõttu keskmisest keerulisema finantsstruktuuriga, keerulistest asjadest aga hetkel keegi eriti midagi kuulda ei taha.

Milliseks kujuneb lõplik aprillikuine korteritehingute arv, seda saame täpsemalt vaadata järgmisel nädalal, aga aktiivsuse vähenemine on ka seal juba tuntav.

Kuna turuväärtuste määramise järgi vajadus kasvab, siis hakkas Pindi Kinnisvara pakkuma natuke väiksema täpsusega eelhindamise teenust. Valmis eksperthinnangud maksavad alati kolmekohalise summa, eelhinnangu maksumus on käibemaksuga aga alates 36 eurost. Teenus on kasulik juhtudeks, kui pole võimalust teha objekti ülevaatust, puudub kindel veendumus tehingusse astumiseks või tekib pakiline vajadus endale kuuluva vara ligikaudse väärtuse teada saamiseks, et paremini oma rahaasju sättida.

Rahaasjade sättimine on asi, millega soovitan tõsiselt tegeleda ja kui kellelgi pole veel plaani B välja mõeldud, siis nüüd on selleks absoluutselt tagumine aeg. Mis juhtub, kui su vara turuväärtus langeb 20 protsenti? Aga mis juhtub, kui kordub 10 aasta tagune stsenaarium ja hinnad kukuvad poole võrra alla? Ei taha ma kurja kuulutada, aga eessõnas viidatud naftalugu andis väga selge sõnumi: „Kõik on võimalik!" Kuna intresside maksepuhkusest pole siiani piuksugi, siis laenu võtnud inimestel tasub väga tõsiselt läbi mõelda, kuidas töökaotuse või palga alanemise korral põhiosa maksepuhkuse kõrval intressikulu toiduraha ära ei sööks.

Suur suvemajade rabamise müüt on lõplikult ümber lükatud - inimestel on küll vaba aega rohkem ja seetõttu unistatakse ilusatest mereäärsetest palkmajadest, mida erinevates kinnisvaraportaalides ka ohates jälgitakse, aga tehinguid tehakse nendega hoopis vähem ning selleteemalised sõnavõtud kvalifitseeruvad pildil püsida soovivate kinnisvarabüroode rumala jutu alla. Lisaks on eksitavate sõnumite levitamine äärmiselt vastutustundetu, sest inimestel on vaja tänases olukorras ausat ja täpset informatsiooni, mitte lugeda tööpuuduses vaevlevate maaklerite soovmõtteid.

Ehkki tunneli lõpus valguse leidmine on hetkel väga keeruline, siis lõpetuseks ka üks positiivse alatooniga uudis. Aktiveerunud on ülimalt hästi kapitaliseeritud investorid ehk maakeeli väga rikkad inimesed. Neid ei huvita kinnisvarahindade võimalik langus. Nende suurim mure on, et kui tõesti kõik on võimalik, siis on võimalik ka finantsmaailma kollaps. Nende kontodel vedeleb miljoneid eurosid ja riiklik tagatisfond garanteerib sellistest hoiustest vaid murdosa. Turvalisemaks peetakse soetada hunnik kortereid, mis tagavad välja üürimisel mingisugusegi rahavoo ja kuniks riigikord ei muutu, jääb suur osa varandusest alles ka siis, kui kinnisvarahinnad hooga alla prantsatavad. Tõsi, ega nad letihinnaga tehingusse ei astu ning kauplemine käib kõva.