Nädala maakler: Liia Laid


Sel nädalal võttis meie küsimustele vaevaks vastata Domus Kinnisvara maakler Liia.


Kes sa oled? Kaua kogemust ja mida enne tegid?

Olen Liia, Domus Kinnisvara kutseline kinnisvaramaakler. Jaanuaris täitub mul kaheksas tööaasta maaklerina. Enne seda olin ettvõtja, andsin tööd 10-15 inimesele, nii tootmise, kui ka müügitöö vallas.

Elukoha muutus sundis mind ka oma ametit vahetama.

Kas kinnisvara on endiselt põnev valdkond?

Loomulikult. Rutiini kinnisvara valdkond ei tunnista.

Kas su töö on su elustiil?

Absoluutselt.

Kui palju on mõistlik tingida?

Kõik on suhteline. On ju palju objekte, mille omanikud on realistid, saavad aru, et tõsise müügisoovi korral on mõistlik kalkuleerida koos maakleriga ka mõistlik hind. Seega, kas seal on üldse mõtet kaubelda ehk tingida ainult tingimise pärast?

Meie rahvuskaaslased ei ole minu meelest head tingijad. Tihtipeale ei oska ostjad oma hinnapakkumist objektiivselt argumenteerida ja kokkuvõttes võib asi vägagi käest ära minna. Samas on ka kliente, keda on kohutavalt raske veenda, et nende poolt pakutud kinnisvara on kõrgelt ülehinnatud. Sellisel juhul on tingimine ainus viis, et tehinguni jöuda. Leian, et siin ei ole ühist reeglit.

Eluline küsimus: Kas üüripakkumise vahendustasu peaks maksma omanik või üürnik?

Nii ja naa. Loogiline on, et teenuse tellija maksab. Kahjuks meil alati nii ei ole ja ere näide sellest on seesama üürivahendus. Sisuliselt on see aga vormistamise küsimus, üürilevõtja maksab vahenduse ju nii või teisiti, kas siis lühema vöi pikema perioodi vältel.

Mõnikord ma mõtlen, kui nimetame asju õigete nimedaga, et meie turul väljakujunenud reegel on isegi ausam. Muuhulgas on see ka ju märk üürilevõtja usaldusväärsusest ja maksejõulisusest.

Milline on olnud sinu kõige põnevam situatsioon maakleritöös?

Ükski hommik ei alga nii, et teaksin, millega päev lõpeb, üksnes juba see on põnev.

Kõige meeldejäävam on kindlasti aastatetagune tehing, kus üks härra ostis Maarjamäel kaasomandis oleva majaosa. Naabriks oli üksik vanaproua ja probleeme seal jagus. Kui tehing vormistatud ja hüvastijätukäed ulatatud said, küsis õnnelik ostja, et kuidas ta mind ikkagi veelkord tänada saaks. Õhkkond oli võrdlemisi eufooriline, mis kandus minulegi ja ma vastasin võrdlemisi vallatult, tühiasi, kui ehk ämber roose.

Pea aasta oli möödunud, kui helistas mulle toonane ostja. Esmane ehmatus oli mul suur – mis lahti? Selgus vastupidine, tema oli jõudnud järgmisesse etappi ja soetanud endale ka vanaprouale kuuluva majaosa. Tänutundega oli meenunud talle maakler, kellele toimetati nüüd tõeliselt suur ämber, milles mitu tosinat roosi. Need kaunistasid minu kodu pikka aega.

Kas põhi on käes või juba möödas?


Olen meie nimekate analüütikutega sama meelt, kes arvavad, et seda fakti saame konstanteerida siis, kui see juba möödas on. Kuna me täna seda öelda ei saa, et see oli eile, siis...

Millega vabal ajal tegeled?

Aega napib. Päeva lõõgastavamad hetked mööduvad jalutades oma loomakesega, taksikoer Rudolfiga. Loodus kutsub, eriti tahan olla mere ääres. Palju aega veedan oma maakodus Hiiumaal.

Olen tavaline inimene, oma tavapäraste tegemistega. Pean lugu harrastusspordist, sõidan rattaga, ujun. Lähedastele pühendan palju aega.

Parim raamat, parim film ja parim muusika?

Head kirjandust on palju ja oleks patt üht teisele eelistada. Nimetamist vääriks viimasel ajal loetud Elizabeth Gilberti  sulest ilmunud „Söö. Palveta. Armasta.”

Filmidest vaatan meelsasti põnevikke ja briti komöödiaid.

Muusikas olen niinimetatud kõigesööja ja meie raadiojaamade pakkumine rahuldab täielikult. Meeleolu loomiseks eelistan Enigmat, Queeni, Chris Read või siis klassikalist kitarrimuusikat.