Kes Sa oled?


Ei olegi kunagi niimoodi mõelnud, et kes ma olen. Olen kolme toreda ja tubli tütre ema, abikaasa, õde oma vennale ning loodan, et ka hea sõber oma sõpradele. Tööl olen kolleeg ning ülemus, Kirde Kinnisvara OÜ tegevjuht ja omanik.


Miks kinnisvara?


Kinnisvara-valdkonda sattusin juhuse tahtel. Uut väljakutset otsides oli mul valida, kas Estravel või VK Kinnisvara (Uus Maa kaubamärgi all). Mõlemas kohas osutusin valituks, muid põnevaid pakkumisi tollal ei olnud. Otsustasin kinnisvara kasuks, kuigi ei teadnud sel hetkel sellest just eriti palju ning kinnisvarabuum ei olnud veel alanud.


Alustasin nullist. Kuigi ettevõte oli tegutsenud varem erinevate nimede all, ei olnud mul ühtki objekti, mida müüma hakata. Oli vaid hea kolleeg, hindaja Kalle Pirk, kellega koostöö sujus. Korterite hinnad Ida-Virumaal võrdusid heal juhul Tallinna korterite 1 m2 hinnaga. Korteri Jõhvis võis kätte saada isegi 10 000 krooniga, Kohtla-Järvel aga kingiti korralikke kortereid linnale, et mitte maksta kommunaalkulude eest. Kinnisvaraturg Ida-Virumaal alles hakkas arenema ning üheltpoolt oli põnev olla kiire arenguprotsessi juures ja aidata omaltpoolt väikestviisi kaasa, samas olla vaba oma valikutes.


Firma juhi Eve Soppe usaldus oli suur, ta andis suhteliselt vabad käed ning kuigi keegi ei kontrollinud, venisid tööpäevad siiski hiliste tundideni. Iseenesest sellest ei olnud asja, sest aeg oli huvitav ja muutused paljutõotavad. Oli põnev aeg, tuli end tõestada – kiiresti õppida, kirjutada artikleid ajalehtedele, anda intervjuusid. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks kinnisvaraturul olukord muutus. Hinnad tõusid, müüki tuli põnevaid objekte, tervet Ida-Virumaad haaras totaalne muutuste laine.


Mulle meeldib see töö, sest mul endal on põnev, ma arenen tööalaselt pidevalt, kohtun erakordsete inimestega, avastan uusi huvitavaid kohti. Olen saanud vilunud autojuhiks ja vahel ma naljatan, et taksojuhina saan ikka tööd, sest terve maakond on selge, või siis perenõustajana, sest tean juba tervete dünastiate elulugusid, haigusi, varade seisu ning unistusi.


Kaua kogemust ja mida enne tegid?


Sündisin, käisin koolides Kohtla-Nõmmel, Tallinna Spordiinternaatkoolis, lõpetasin Kohtla-Järve 1. keskkooli, ETKVL Kooperatiivkooli Tallinnas, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna.


Olen töötanud ETKVL plaaniosakonnas töötasude ökonomistina, 10 aastat Hansapanga Kohtla-Järve ja Jõhvi Kaubakeskuse kontoris teenindussaali ja kontori juhatajana ja Jõhvi Säästumarketi juhatajana.


Vajasin uut väljakutset ning tegin kannapöörde, mida ma ei ole kunagi kahetsenud. Oli 2003 aasta algus, kui asusin tööle VK Kinnisvara Jõhvi büroosse, 2005. aastal sai minust atesteeritud maakler ning tänaseks on mul kinnisvara-alast kogemust juba peaaegu seitse aastat. Uus Maa all töötasin kuni 2006.aasta alguseni ja sealtpeale toimetan oma firmas Kirde Kinnisvara OÜ.


Kas on võimalik, et 60 aastaselt teed veel sama tööd?


Kes teab. See on võimalik, kuna olen siis ju veel targem ja kogenum. Mujal maailmas ongi maaklerid veidi vanemad, sest äratavad usaldust, kuid meil on kõikjal tegijad noored. Olen ka ise selle õnneliku põlvkonna esindaja, kellel avanes võimalus otse koolipingist muutma ja käivitama asuda. Siiski arvan, et selleks ajaks tegelen teiste ja põnevate väljakutsetega.


Mul on mõned unistused, millest ma ei taha veel rääkida, mis ootavad õiget aega. Pealegi ma ei armasta üldse telefoniga rääkida. Eelistan rohkem otsesuhtlust, kuna mulle ei meeldi et ma ei näe, kuidas klient reageerib mu kõnele, kas inimene teisel pool üldse kuulab mind või hoopis nokib nina, praeb kartuleid ja üritab lihtsalt viisakas olla.


Juhuslikult avastasin, et eelmisel aastal helistati mulle niipalju kordi mobiilile, et kui see arv jagada päevade arvuga aastas, siis tuli 9 kõnet iga päeva kohta. Lisaks veel kõned lauatelefonile ja need, mis ma ise tegin. Seepärast arvan, et võin 60 aastaselt olla pigem nõustaja kontoris, mitte aktiivne maakler. Võibolla kasvatan üldse üksikul saarel lambaid.


Mida peale maakleritöö veel hästi teha oskad?


Ma ei tea, kas ma teen maakleritööd hästi, kuid ma püüan. Tegelikult meeldib mulle iga tööd võimalikult hästi teha. Kusjuures mulle meeldib üks naljaks töö – aknapesu. Pärast seda on kohe teine tunne. Veel meeldib mulle aiatraktoriga muru niita, mis on parim pingete maandaja pärast väsitavat tööpäeva.


Hästi oskan ma teha ka süüa ning kõikvõimalikku käsitööd (õmmelda, kududa, heegeldada ja isegi kangastelgedel vaipu kududa), kuid ei jää hätta ka põrandate õlitamise või kardinapuude panekuga. Olengi oma majas sellised asjad kõik ise teinud, rääkimata sisekujundusest.


Hästi oskan veel ujuda. Olen sellega aktiivselt tegelenud üle 10 aasta ning ei jäta kunagi juhust kasutamata, kui vette saab, isegi talvel pärast sauna.


Kas Su töö on Su elustiil?


Töö on töö. Olen õnnelik, et see töö meeldib mulle, kuid ma ei ütleks, et ainult töö on mu elustiil. Töö on üks osa mu elustiilist. Elu peaks koosnema siiski paljudest enamatest hetkedest. Töö peaks olema vahend, mis loob võimalused nende hetkede nautimiseks ja märkamiseks.


Mu töö võimaldab mul märgata asju ning hetki veidi teistmoodi, tunda rõõmu elust. Mul on võimalus käia varahommikul töö ajal metsas, kui loodus ärkab ja  põllul, kui õitseb kullerkupp või lõhnab toomingas ning minna mere äärde päikeseloojangut pildistama, samal ajal tehes ka tööd. Oma müügisolevatel objektidel olen kohanud haruldasi loomi ja linde. Just selliste hetkede tõttu olen hakanud jälle tegelema kooliaegse hobi, fotograafiaga. Suuresti tänu tööle olen avastanud uusi järvesid ja jugasid, näinud originaalseid ning kauneid kodusid, käinud tootmisobjektidel, kuhu muidu ei pääse, tutvunud huvitavate inimestega.


Minu elustiili juurde kuuluvad kindlasti vahvad ettevõtmised pere ja meie šoti terjeri Juhan Jalutajaga (Johnny Walkeriga), matkamine, reisimine ning rahvatants ansamblis Virulane. Armastan väga reisida. Oleme sõpruskonnaga käinud ära nii Mehhikos, Lõuna-Aafrikas, Malaisias, kui ka teinud jalgrattamatku Nordkappi Norras, Šotimaale, Ahvenamaale. Aastaid alustasime kevadet Maijooksul osalemise ja roheliste rattamatkadega mööda Eestimaa kauneid paiku.


Kas eestlane on suur tingija ja kaupleja?


Olen märganud, et venelane on, kuid eestlane õpib. Eks elu õpetab ning ajad on rasked. Ma ei näe selles midagi halba. Alati võib ju küsida ja teha omapoolseid pakkumisi, aga ei maksa loota, et igakord saab just oma tahtmist. Kui varem püüdsid müüjad alustada müüki siiski suure varuga, siis nüüd on tihtipeale hinnad lastud nii alla, et odavamalt tõesti ei saa või ei ole mõtet müüa. Ostjatel on aga jäänud arusaam, et kui ajad on rasked, siis võib lausa pool hinda alla võtta, küll müüja lõpuks ikka müüb. Tuleb ette lausa agressiivset ja ebaviisakat käitumist.


Milline on olnud Sinu kõige põnevam situatsioon maakleritöös?


Kord tuli klient enne tehingut kontorist läbi ning ütles, et hakkab ees minema. Notarisse ta aga ei jõudnudki. Üritasime teda telefoni teel kätte saada, arvates, et ta eksis ära, aga telefon oli väljas. Järgmisel päeval sain proualt selgituse, et teel notari juurde oli ta juhuslikult saanud kokku ühe sõbrannaga, kuid ei tahtnud talle näidata, et läheb notarisse ja nii nad siis koju jalutasidki.


Vahva tehing oli ühe kliendiga, kes mind jäägitult usaldas. Notari küsimuse peale, mis hinnaga korterit müüte, vastas klient, et ei tea, las maakler otsustab, tema vanainimene, on kõigega nõus. Kartsin juba, et notar keeldub tehingust. Loomulikult oli meil kliendiga kõik läbi arutatud, aga klient läks hirmust ametniku ees ähmi täis.


Meenub üks 24.veebruar, kui enamus inimesi istus pidulauas, meie aga kliendiga üritasime sisse pääseda kahte korterisse, kus omanik oli uksed laudadega kinni löönud ning teda eriti ei huvitanud, kuidas neid kortereid näidata õnnestub. Lõpuks, kui meil õnnestus sisse pääseda, siis oli ühes kortreris meid vastu võtmas surnud tuvi ja teises oli seina ääres kahtlane kuivanud ollus. Mulle lõi pähe, et ilmselt on keegi seal oma maise tee lõpetanud. Samale järeldusele tuli ka ostja. Küsimuse peale aga vastasin ma, et ei usu, võib ju olla, aga ilmselt mitte, mõtle positiivselt. Mõlemad korterid aga ostis sama klient siiski ära.


No millal see põhi siis käes on?


Meie piirkonnas, Ida-Virumaal, ei ole hindadel eriti kuhugi kukkuda, sest need ei jõudnudki ülejäänud Eesti tasemele tõusta. Inimeste ostusoov on suur, aga palka ei ole ette näidata ja töötute armee kasvab. Kui pangad veidigi aitavad, elavneb kinnisvaraturg kohe. Kindlasti tuleb kiirmüügihinnaga müüki üksikuid objekte, kuid head kinnisvara niisama lihtsalt käest ei anta, viletsat ei taheta ka poolmuidu.


Ise arvan, et 2009. aasta on kõige raskem, sest paljude firmade jaoks on määrava tähtsusega tellijad ja tarnijad. Sul võib ju suhteliselt hästi minna, aga kui tehtud töö või tellimuse eest ei tasuta või lubatud tarne jääb saamata, siis keerab see kõik pea peale ning sul endal tekivad raskused.


Kinnisvaras jälle ostja ostaks, aga oma vana ei saa müüdud või pank ei luba sellise hinnaga müüa ilma lisatagatiseta ja tekib selline nõiaring. Üha enam pakutakse vahetust, kortereid ja maju vahetakse maade ning isegi autode vastu, sest kumbki pool ei saa oma varast lahti. Samas on see loomulik. On õpikutõde, et majandustsüklis on tõusud ja langused, selles ei ole midagi uut ning seda oli ju oodata. Küll tulevad paremad ajad! Praegu tuleb selle nimel tööd teha, et ellu jääda ja olla valmis uueks tõusuks. Samas aga arvan, et sellist buumi ei tule enam, olukord vaid stabiliseerub.


Maaklerite maine pole Eestis just kõige parem – kuidas olukorda paremaks muuta?


Kui ma alustasin tööd selles valdkonnas, siis ei olnud meie piirkonnas tavaks kasutada kinnisvarabüroode abi. On tulnud teha selgitustööd – lõime teiste kinnisvarabüroodega ümarlaua, kirjutasime artikleid. Mul on oma saade kohalikus kaabeltelevisioonis, kus vastan inimeste küsimustele ja räägin, mis toimub kinnisvaraturul, millised ohud valitsevad kinnisvaratehingute tegemisel, tutvustan seadusandlust.


Sagedased on juhud, kus kliendid ei tea, kui palju maaklerid vahendustasu võtavad. Alles hiljuti üks proua küsis tõsimeeli, kas vahendustasu on 35 protsenti? Samuti on mitmeid kordi arvatud, et vahendustasu 5% + käibemaks teeb kokku 5+18, seega 23 protsenti. Seepärast peab tegema selgitustööd, et mitte peletada nende suurte vahendustasudega kliente eemale, rääkida lihtinimesele arusaadavas keeles ja anda teada võimalustest, milliseid teenuseid üldse bürood pakuvad, et aidata klientide kinnisvara edukamalt müüa.


See kõik on tekitanud usaldust kinnisvarabüroode vastu. See on nagu võrkturundus, info levib – kui üks klient on rahul maakleri või büroo tööga, siis jutt levib ja tullakse soovituse peale. Kinnisvaras nagu ka pangas, müüb usaldus. Kui klient sind usaldab, siis tuleb ta jälle, aga kui sa korra oled usaldust petnud või jätnud endast ebakompetentse mulje, siis jutud levivad ning mõnda aega sa võid küll jätkata, aga mitte kaua.


Sügavalt on juurdunud arusaam, et maakler riputab korteri pildid mingisse kõige odavamasse portaali üles ja jääb ootama, millal ostja helistab. Sageli see nii ka on.


Senikaua, kui turul tegutsevad buumi ajal kiiret tulu teenima tulnud põlveotsamaaklerid, kes ei maksa makse, ei vastuta oma tegude ja väljaöeldud mõttevälgatuste eest ning sõna otses mõttes solgivad turgu, siis on väga raske maaklerite mainet parandada. Samas on neil ka raske praeguses turuolukorras tegutsema jääda ja kes areneda ei taha ning ikka vanaviisi jätkab, kaob varem või hiljem.


Milline on siiani olnud su elu parim tehing?


Parim kinnisvaratehing oli mul eelmisel sügisel. Käisin augusti lõpus Bulgaarias ja tutvusin müüdava kinnisvaraga, sest mul olid mõned vanad kliendid, kes juba pikalt mõtlesid endale midagi soojale maale soetada. Sõlmisime koostöökokkuleppe kolme firmaga.Tagasi tulles andsin kogu info oma klientidele edasi ning nad otsustasid kohe ise kohale sõita. Valisime välja objektid, mis neile enam huvi pakkusid ja organiseerisime vastuvõtu. Kõik klappis, kuu aja pärast laekus kokkulepitud vahendustasu firmast, kellele ma ei olnud isegi lepingut jõudnud tagasi saata.


Teise hea tehingu tegin kaheksa aastat tagasi Bali saarel. Ostsin seal kahe krooni eest käsitsi maalitud sarongi, mida olen kasutanud kõik need aastad reisidel või suveperioodil seelikuks, rätikuks, rannakatteks. Rõõm kordaläinud tehingust ei olnud ainult minu-poolne, ka müüja oli üliõnnelik.


Parim raamat, parim film ja parim muusika?


Tõelist lemmikut ei ole, aga lugeda on mulle alati meeldinud. Viimasel ajal meeldivad enam reisikirjad, elulood. Loen üht valget naistekate sarja, kus on ilmunud näiteks Mia Farrowi „Mis kaob?” ja „Mina Phoolan Devi”. Veel meeldivad Paulo Coelho raamatud ja ka kriminullid. Viimati lugesin Stef Penney „Huntide hellust” ja Indias olles piirkonnale kohast „Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”.


Telerit vaatan harva. Üldiselt meeldib mulle filme vaadata vaid üks kord. Mõnda olen siiski ka rohkem vaatama juhtunud ja ilmselt need ongi mu lemmikud, näiteks „Shall We Dance“, „Peab armastama koeri”, „Helisev muusika” ja vanad eesti filmid. Meeldivad filmid, kus mängivad John Travolta, Julia Roberts, Hugh Grant. Õudukaid ja ulmefilme ma ei vaata üldse, seebikaid samuti mitte.


Parim muusika minu jaoks on vaikus. Autos kuulan kas Tättet, Matveret, vendasid Urbe või vahel Pasadenat. Kui juhtub, et mu noorim tütar on kaasreisija, siis kuulan lastelaule või hoopis isamaalisi laule Tõnis Mägi või Alo Matiiseni esituses, sest need on tema lemmikud. Veel meeldib mulle kuulata, kuidas mu tütred saunalaval kaanonit harjutavad ja muid  vahvaid laule ka. Väga meeldivad „kolm tenorit”, Kondori lend ja klaveripala Elisele.