Nafta hiilgeaeg lõpeb varsti
Hämmastav, kui palju aeg suhtumist muudab. Paari aasta eest saime ühe käe sõrmedel üles lugeda kliendid, keda huvitas nafta ja energia. Ent hiljutisel klientidega kohtumise ümbermaailmareisil tundus, et ainus, millest kliendid rääkida tahavad, on nafta – ja seda kirega, mille sarnast me polnud näinud tehnoloogiabuumist saadik.
Järgnevalt põhjendan, miks GaveKal arvab, et nafta hind läheb langusse ning ei tõuse enam kunagi sellistesse kõrgustesse nagu ta on kerkinud selles tsüklis.
Alustaksin sellest, et asjade liigutamiseks, külmutamiseks, kuumutamiseks jne saab energiat allikatest, mida on võimalik hoiustada ja liigutada (nafta, kivisüsi, gaas jms), või elektrist. Elektri hoiustamise tehnoloogia ehk patareid pole ikka veel väga efektiivne. Samuti on elektri transportimise võimalustel piir, näiteks kontinendilt kontinendile seda liigutada ei saa.
Täiuslik energiasüsteem
Täiuslik energiasüsteem koosneks stabiilsest energiaallikast (nagu näiteks Prantsusmaal on tuumaenergia) ning täiendavatest allikatest, mida kasutada tarbimise tipphetkedel. Loogiline oleks, et ”liikuvaid“ energiaallikaid kasutataks liikumiseks ning muul ajal kasutataks elektrit.
Tegelikkuses kasutatakse “liikuvaid“ energiaallikaid väga laialdaselt ka elektri tootmiseks. Põhjuseks on tootmiskulud ning viitaeg investeerimise ja tootmise vahel – mõlemad faktorid on viimase ajani soosinud naftat. Esiteks, kui naftamaardla on kord kasutusele võetud, on iga täiendava naftabarreli kättesaamise kulu väga väike. Teiseks, aeg energiahinna olulise muutuse ja uute tootmisvõimsuste kasutuselevõtu vahel võib olla äärmiselt pikk (näiteks tuumajaama ehitamine võtab aega kuni kümme aastat). Tulemuseks on vastumeelsus investeerida muudesse energiaallikatesse seni, kuni varus on veel naftatootmise võimsusi. See omakorda viib regulaarselt energiatootmise buumide ja madalseisudeni.
1970. aastatel kerkis naftabarreli hind veidi vähem kui kaheksa aastaga 3 dollarilt 30 dollarini. Tollal õppis läänemaailm väga kalli hinnaga (kolm majandusseisakut USA-s), et varuvõimsuste omanikud pole usaldusväärsed. Pärast 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõda tuli naftaembargo USA ja Hollandi vastu, hiljem revolutsioon Iraanis. Tekkis globaalne terrorism (TWA lennuki kaaperdamine, Müncheni olümpia, Iraani pantvangikriis).
Maailm reageeris jõulise liikumisega energiasõltumatuse poole: näiteks Prantsusmaa tuumaenergiaprogrammiga ja USA energiahindade vabastamisega. Pikapeale viisid kõik need sammud naftahinna kollapsini, misjärel jõupingutused nafta asendamiseks vähenesid ning näiteks General Motors hakkas hoopiski massturustama humvee´sid.
Viimastel aastatel on maailm pidanud 1970. aastate õppetunni meelde tuletama. Julgustatuna kõrgest naftahinnast on Venetsueela ja Venemaa, mida kõigest mõne aasta eest peeti usaldusväärseteks naftatarnijateks, liikunud mitteusaldusväärsete hulka Iraani, Nigeeria ja Iraagi kõrvale. Naftarahast finantseeritav terrorism lokkab igal pool...
Need geopoliitilised tulemused on üks peamisi põhjusi, miks GaveKal hakkas aasta eest nafta langust ootama. Läänemaailm ei saa elada kalli nafta tagajärgedega, uskusime me. Ja me arvame endiselt, et poliitika ja tehnoloogia survel langeb nafta hind tagasi alla.
Esiteks, taassündi teeb põlevkivi, millest sakslased tegid II maailmasõja ajal bensiini. Kunagist tehnoloogiat on täiustatud ning see on praegu kasutusel Lõuna-Aafrikas. Kivisöe kasutamist on pidurdanud ökoloogilised probleemid, mille saab mõningase rahaga lahendada, ning suuremad transpordi- ja kasutuskulud kui odaval naftal.
Teiseks, naftaliivad Kanadas, USA-s ja Venetsueelas. Nende kasutamiseks on tehnoloogia olemas ning omahind on ligikaudu 30 dollarit barrelist. Vastavate tehaste ehitamise aeg on 3–4 aastat.
Kolmandaks, tehnoloogiad, mis võimaldavad vanadest naftamaardlatest rohkem välja pigistada. Viimase 25 aastaga on keskmine väljapumpamisprotsent tõusnud 25%-lt 40%-le. Norra on enamikus oma maardlates seadnud eesmärgiks 65–70% ning saavutabki seda juba mõnedel naftaväljadel.
Neljandaks, võimalus toota põllumajandussaadustest etanooli. Etanool ei pruugi olla täiuslik lahendus, kuid see on töötanud Brasiilias, mis on nüüd osalt tänu etanoolile energiasõltumatu.
Viimase aja arengud ei puuduta mitte ainult naftat. Kõigi energialiikide hind on tõusnud ja tehnoloogia areneb ka nende osas suurte hüpetega.
Nafta kaotab turgu
Tuumaenergia probleemiks on tuumajaamade pikk ehitusaeg (aga väärib märkimist, et hiinlased ei raiska selles küsimuses praegu kindlasti aega) ja tuumajäätmed. Jäätmete osas on kuulda, et uued Prantsuse reaktorid tekitavad neid kümme korda vähem kui vanad. Jäätmeprobleem väheneb seega ja vastavalt kahaneb ka vastuseis tuumaenergiale.
Kõikjal, kuhu vaadata – eriti Euroopas – on näha uute ja huvitavate individuaalsete ja kohalike energiaallikate kasutuselevõttu: soojuspumbad, tuulegeneraatorid, päikesepaneelid... Euroopas saavad sellised energiasüsteemid suuri maksusoodustusi ja kui nad on kord paika pandud, siis nad ka jäävad paika ning nafta on alatiseks kaotanud osa oma turust.
Palju väikesi muutusi
Ükski loetletud alternatiividest pole omaette võetuna piisav nafta asendamiseks. Pealegi on asendustempo piinavalt aeglane: kui keegi paigaldas oma majja kolme aasta eest õlikütte, ei hakka ta seda nüüd kohe välja vahetama, sest kulud oleksid suured. Kõike kokku võttes on aga arengud olulised, muutes alatiseks nafta tarbimise struktuuri: nafta kasutamine väljaspool transpordisektorit väheneb.
Ka transpordi vallas võivad vallanduda muutused. Nimelt kasutatakse praegu suurel hulgal kütust lühimaatranspordiks. Samas areneb patareide tootmine kiiresti ning juba tuleval aastal on oodata, et tootmisse jõuab elektriauto, mille sõidupiir on üle 300 kilomeetri. Hind saab tal esialgu muidugi olema kõrge (üle 80 000 dollari), kuid edaspidi langeb kindlasti. Lisaks soosivad mitmete riikide maksusüsteemid kasvaval määral elektri- ja hübriidautosid.
Kümmekonna aastaga võivad elektriautod lühimaatranspordis valitsevaks muutuda, mis omakorda annaks arengutõuke tuumaenergiale – autoakusid saaks laadida öösel, mil elektrinõudlus on kõige väiksem, tagades nii elekrisüsteemi efektiivsema rakendatuse. Kütusekulu väheneb ka pikamaatranspordis (hübriidautod, Boeing Dreamliner jms).
Ja lõpuks poliitika: hind 70 dollarit barrel toob Iraanile aastas sisse 70 miljonit dollarit. Pool sellest läheb kodumaisteks subsiidiumideks (toit, transport jm), ülejäänu tuumarelvade arendamiseks, Hezbollah’ rakettidega varustamiseks, terroristide toetamiseks... Kui naftabarreli hind langeb 35 dollarini, ei jää Iraani mulladel viimasteks projektideks eriti raha. Kui nafta hind langeb 20 dollarini, tekib neil probleeme riigi noore ja kiiresti kasvava rahvastiku toitmisega.
USA parim relv Iraani rezŠiimi vastu oleks seepärast humvee´de hülgamine, elektriautode soodustamine, talvel sviitri selga tõmbamine ja tuumajaamade ehitamine. Skeptikud ütlevad selle peale, et säärast asja ei hakka USA-s kunagi juhtuma. Võimalik, küll aga võib selline pööre vabalt toimuda maades, kus energiakulude osatähtsus pere-eelarves on suurem kui rikkas USA-s.
Kõiki neid argumente arvestades usume, et põhimõtteline pööre naftaturul toimub lähemate kvartalite jooksul. Kui 19. sajandi maailmas valitses kivisüsi ja 20. sajandil nafta, siis 21. sajandit hakkab nafta asemel valitsema tuumaenergia. Selle poolt räägib fakt, et alates 2001. aastast pole olnud ühtki kuud ja 2003. aastast alates ühtki päeva, mil uraani hind oleks langenud.
GaveKal Researchi loal tõlkinud Villu Zirnask (www.gavekal.com)
