Venemaa kui maailma suurim naftatootja, eksportis tunamullu Euroopasse ja USAsse 160 miljardi dollari eest toornaftat, kütuseid ja maagaasi.

Kuigi Venemaa energiaekspordile oluliste piirangute seadmine või selle sulgemine kärbiks Venemaale tähtsa välisvaluuta voogude sissevoolu, võib selle eest makstav hind olla Euroopa tarbijatele liiga kõrge. Lisaks ei pruugi see Putini plaane taltsutada, tõdes Carletoni Ülikooli Euroopa, Venemaa ja Euraasia teaduste instituudi direktor Jeff Sahedo Bloombergile.

„Lühiajalises perspektiivis on seda raske teostada ning ei ole selge, kas see Venemaa käitumist kuidagi mõjutaks,“ lausus ta. „Kui lääneriigid energiasanktsioonide kaardi lauale löövad, ei ole selge, kes esimesena murdub,“ lisas Sahedo.

„Lühiajalises perspektiivis on seda raske teostada ning ei ole selge, kas see Venemaa käitumist kuidagi mõjutaks,“ lausus ta. „Kui lääneriigid energiasanktsioonide kaardi lauale löövad, ei ole selge, kes esimesena alla annab,“ märkis Sahedo.

Goldman Sachsi, Bank of America ja Morgan Stanley analüütikud on tõdenud, et Euroopa tõenäoliselt ei rakenda sanktsioone, mis Venemaa nafta ja gaasivooge vähendaks. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) Euroopa liikmed importisid 2012. aastal 32 protsenti toornaftast, kütustest ning gaasil põhinevatest toorainetest Venemaalt.

Euroopa Liit, Türgi, Norra ja Šveits ja Balkanimaad said eelmisel aastal pea kolmandiku maagaasist Venemaalt. Suur osa sellest tuli läbi Ukraina territooriumi. Seetõttu usubki geopoliitilise analüüsifirma Stratfor Euraasia analüütik Marc Lanthermann, et Venemaa naftast ja gaasist loobumine ei ole Euroopa jaoks valik.

Nimelt riskib Euroopa kuue aasta taguse stsenaariumi kordumisega. Toona püüti Kremlit karistada Gruusia sõja eest, kuid katsed sanktsioone rakendada kukkusid läbi pärast seda, kui endale tunnistati sõltuvust Venemaa energiast. Lanthemanni sõnutsi ei ole oodata väga tõsiseid sanktsioone ning tõenäoliselt piirduvad need finantspiirangutega Venemaa pankade ja oligarhide suhtes.