Näilisusel sama hind kui rahal
Paljudel juhtudel on rahataotlemisel taotluspaketi mahukaimaks dokumendiks tasuvusanalüüs, mis on kohustuslikuks osaks teatud suurusega struktuurifondide, ühtekuuluvusfondi ja ISPA projektidele. Tihti nõutakse tasuvusanalüüsi ka kehtestatud piirist väiksema mahuga projektidele.
Tasuvusanalüüsi sünonüümina kasutab Euroopa Liit tulu-kulu analüüsi (Cost-Benefit Analysis) mõistet, mis viitab sellele, et nõutud analüüs on laiem kui lihtsalt finantstasuvuse numbriline arvutus. Ärimaailmas täidab säärast rolli äriplaan, kuid Euroopa Liidu kaasfinantseeritavate projektide fookus on äriprojektide omast mõneti erinev, haarates peale tegevuse otseste finantstulemuste kaudseid ehk väliseid mõjusid (external effects).
Äriprojektide puhul ei ole teostajad reeglina huvitatud tulemustest, mis neid rahaliselt ei puuduta – lõplikult otsustab projekti teostamise selle otsene (sisemine) rahaline tulemus. Avalike projektide juures on abiraha saamisel määravad aga just välised efektid ehk tulemused, millel ei ole projektile rahalist mõju. Kuigi ka rahaline tulem on oluline, sest see näitab, kas projekt on jätkusuutlik või mitte.
Euroopas loetakse jätkusuutlikuks projekti, mille iga-aastane summeeritud rahavoog alates projekti algusest on positiivne, kusjuures arvestada saab finantseerimiskulude katmisel ka abirahaga.
Tasuvusanalüüsi üks eesmärke on tõestada, et kasusaaja on valinud parima alternatiivi seatud eesmärkide saavutamiseks. Kuigi ka äriprojekti puhul kaalutakse alternatiive hoolikalt, võiks EL-i kaasfinantseeritava projekti vastav analüüs olla põhjalikum, sest pole teada, millise detailsusastmega projekti hindaja rahul on. Avalikel projektidel on võrreldes äriprojektidega rohkem hindamistasandeid ning hindamiskriteeriumid on tihtilugu ebaselged. Äriprojektide äriplaanid on reeglina suunatud välistele rahastajatele (pankadele) ning täiendavat infot saab edasi anda ka hilisematel kohtumistel potentsiaalsete rahastajatega. Avalikud projektid käivad läbi mitmest institutsioonist ning täiendus- ja parandusettepanekud tuleb alati kirjalikult sisse viia.
Finantstasuvuse arvutus on avalikel ja äriprojektidel sarnane, erinevus on ehk selles, et kui äriprojekti juures mõõdetakse kogu investeeritud kapitali ja omakapitali tasuvust (tootlust), siis avalikes projektides eristatakse kogukapitali ja kohaliku kaasfinantseerimise tasuvust.
Finantstasuvuse arvutustesse tuleks kaasata kõik projekti käivitamisega seotud kulud, sõltumata abikõlblikkusest, et mitte ilustada finantstulemust ning vältida riski, et projektile määratud abisumma määratakse põhjendamatult madal. Abikõlblikud ning mitteabikõlblikud kulud tuleks taotluse koostajal kohe välja selgitada ning eraldi arvestada. Abikõlblikkusel on nii ajaline kui ka sisuline kriteerium. Nii peab toetusrahade kulutamine toimuma ettemääratud perioodi jooksul.
Struktuurifondide reeglite järgi ei kaeta toodete ja teenuste käibemaksu, mis võib mitte-käibemaksukohuslasele osutuda märkimisväärseks koormaks. Kui projekti maksumusest moodustab tuntava osa käibemaksuga maksustatud kaupade ja teenuste ostmine, tuleks projekti planeerimisel sellega arvestada ning vajadusel ja võimalusel asutada projekti käibemaksukohuslasest äriühing.
Suurim erinevus äriprojektide ja EL-i kaasfinantseeritavate projektide tasuvusanalüüsi vahel tuleb väliste efektide mõõtmisest. Viimane muudab EL-i projekti analüüsi tunduvalt mahukamaks analoogse äriprojektiga võrreldes. Märgin ära kolm töömahtu suurendavat teemat. Esiteks, sotsiaal-majandusliku tausta ehk projekti mõjutatud eluvaldkondade kirjeldamine, teiseks, projektiga seotud poliitiliste prioriteetide väljatoomine ning kolmandaks, väliste efektide – keskkonnamõju, tööhõive, turism, maksud jm – mõõtmine. Taotlejal tuleks seega võimalikult vara alustada regulatiivse ja sotsiaal-majandusliku taustainfo kogumisega.
Kui finantsanalüüsi peaülesanne on näidata projekti jätkusuutlikkust, siis sotsiaal-majanduslik analüüs peaks tõestama, et projekt on ühiskonnale vajalik. Eelistatud on need projektid, millel on kõrgem sotsiaal-majanduslik tasuvus. Raskused tekivad siis, kui puuduvad metoodikad väliste efektide mõõtmiseks rahas. Midagi on küll olemas – transpordi infrastruktuuri investeeringute hindamisel saab kasutada OECD koostatud metoodikat, keskkonnamõjude korral tuleks vaadata saastetasude seaduses sätestatud määrasid – kuid kõikehõlmav metoodika puudub. Raskesti mõõdetavad välised efektid tuleb taotluses võimalikult täpselt kirjeldada ning lisada mitterahalised mõõdikud, nagu näiteks saasteainete emissiooni vähenemine tonnides, inimeste ajakulu vähenemine päevades, õnnetusjuhtumite arvu vähenemine jm.
